Jõnkadi, jõnkadi Belgia moodi..

Ma tean, et ma ei ole olnud hoolas ja kirjutanud korralikult oma tegemistest. Juba on etteheiteidki tehtud. Aga uuel aastal luban korralikuks hakata!

Lihtsalt jube kiire on olnud... Vahepeal sai töö kinnisideeks ja üks kole suur maja peaaegu nagu koduks! Aga nüüd on kõik läbi, asjad aetud, jutud peetud ja jõulud võivad tulla. Ja seekord tulevad jõulud Bruxelles. Mitte õnneks üksi pimedas toas nutta tihkudes, vaid ikka minu oma inimeste seltsis. Ja kuusk on mul uhke! Nagu mu üks Iiri sõber mainis, ei ole ta sellist suurt kuuske enne näinud. Aga siis koos otsustasime, et Grand Place´l on ikka tiba suurem. Ja kuningalossi ees ka vist natsa, aga õige natuke!

Kuidas siis need jõulud Belgia moodi tulevad? No sülti ei saa, sest selle unustas ema külmkappi kodus, aga seeeest on hulgim hapukapsast. See jääb nüüd ilmselt küll sutsu kuivemapoolseks, sest suurem osa vedelikust jooksis kohvrisse isa pesu ja sokkide vahele. Aga pole hullu! Muidugi hulgim verivorsti. Ja pohlamoosi ning kõrvitsasalatit. Mmmm... Aga muidugi see on vaid esimesel õhtul, 24ndal. Päris jõulupühal on juba kõik Belgia moodi. Jänesepraad kirsiõlle marinaadis. Foie gras viigimarjamoosiga. Speculoosi-mascarpone tort. Kõik à la Julique. Ohh, ja siis uuel aastal peab kohe uued lubadused andma peale sellist söömapidu. Tervislikud eluviisid, trenn! Mu uue aasta lubaduste nimekiri juba võtab jumet!

Ilusaid jõule!

Ooo good old Èire, mu vana arm!

Sai taas Iirimaal käidud... ja tükike südant jälle sinna jäetud. Ma ei saa sellest kohast ei üle ega ümber. Teised inimesed käivad ikka reisimas seal, kus nad ei ole enne käinud, aga mina tahan ikka tagasi sinna, kus vanad head tuttavad paigad ja omad inimesed. Niikui lennukist maha sain, tuli soe tunne südamesse. Natuke vihmane Dublin, nalja viskavad vanamehed bussijaamas ja tuttav kesklinn Trinity kolledži, St Stephens Green pargi ja Liffey jõega. Põhja pool ikka armsalt räämas ja lõunakallas ülesvuntsitult väikekodanlik. Ja muidugi Cork ja tema künklikkus, mis annab eriti tunda kui õhtul pubist koju hakkad minema, muidugi vaid selle pärast, et tee siis ülesmäge läheb :P Ja Kerry mäed ja metsik merekallas, väikesed paksud lambud ja rohelised aasad, mis on nii ererohelised, et silmadel hakkab valus. Ohh, ma ei suuda ära oodata, kui jälle omale vanale heale Iirimaale tagasi saan!

Sport on minu sõber!

No näed siis, sport on siiski rohkemat kui kunagi ütles minu kallis sõber (quote starts) "sport on haigused, vigastused, surm..." (quote ends). No ega ma ei olegi ju kunagi spordivastane olnud...olen ju muuhulgas käinud tennise, kergejõustiku, aeroobika, nabatantsu, bodypumpi, pilatese, step, ujumise, vehklemis ja jumal teab mis trennis, aga nagu sellest loetelust selgub, ei ole püsivusega minu puhul eriti liialdatud :) Aga näe, vana hobune leiab ka tera or smth- olen juba üle kuu käinud ilusasti trennis ja ma ei näe ikka veel väsimuse märke. No see peab olema midagi erilist, kui pühapäeval minnakse peale laupäevast soolaleivapidu, mis lõppes u 5 hommikul, ilusti trenni ja ujutakse peale seda veel pool tundi. No kindlasti on oma roll ka sellel, et spordiklubi on 7 minuti jalatee kaugusel kodust, puhtad rätikud ulatab naeratav töötaja Sulle klubisse sisenedes kätte, kui soovid miskit jahutavat ja kosutavat, võtad külmikust tasuta smuuti, on olemas saun (ma keeldun seda Soome saunaks kutsumaks), mis enamus ajast on tühi, hammam, jacuzzi, imetore pilatese treener, kes võib 45 min rääkida personaalselt mulle mu selja olukorrast, koduse aksendiga Iiri treener, kes tegi mulle sobiva personaalkava.... Lausa patt on mitte 3-4 korda nädalas sellist erilist tunnet kogeda. Hehe, muidugi ei ole kogu see luksus tasuta, aga ma arvan, et ehk siin peitub lisamotivaator....esimese aasta oled klubiga seotud ja liikmelisust ei saa enne aasta möödumist lõpetada. Päris kaval nipp! Ja muidugi see magus väsimus, mis peale trenni vargsi ligi hiilib, tunne lihastes, et rasv põleb, see kui enam levelil 8 ei ole üldse raske trenažöörida ja keerad vunki juurde, kui tavapäraste poolkiilanevate ja vanade ärimeeste hulka satub noor ja tugev mees, kes trenni veel isuäratavamaks muudab! Hmmm, peab vist trenniasjad homme taas kaasa võtma...

P.P.S.

Rahva tungival soovin muutsin oma armastusega tehtud lilla-roosa blogi taas selleks bloggeri vabriku omaks. Näete, kui mõjutatavaks ma muutunud olen!

P.S.

Jälgige värvigammat, mis ma oma blogile valisin! Ma loodan, et see nähtus on mööduv...

Roosa nuustik

Mulle ei ole kunagi roosa meeldinud ja siis tuleb üks Võru tüdruk ja teatab, et kuidas Sa ostad sinist nuustikut, roosa tuleb ikka osta! Ja kujutad ette, ostsingi roosa! Elus esimest korda ostsin roosa nuustiku! Ja siit see allakäik algab... Nüüd ei saanud ju sinist diivanit ka endale korterisse panna, pidin ikka ära maskeerima, seekord läksid loosi küll valge ja punane, aga ikkagi! Ja vannituppa ostsin roosa nuustiku kõrvale roosa vaiba ja poes vaatan vargsi juba roosa tooniga rätikuid ja seepe. Õudne! Kuhu see kõik viib? Varsti ostan endale roosade volangidega kardinad ja voodikatte ja roosad voodilinad. Ja voodi kohale roosast tüllist sääsevõrgu, nagu väikeste tüdrukute magamistoas IKEA showroomis. Ja minu kallis kauaaegne lemmik sinine on jäänud nii unarusse... No vähemalt on mul üks sinine komplekt aluspesu ja veiniklaasid...ja sinisilmne olen ka endiselt. Aga, ma ütlen, kui ma endale roosad läätsed peaksin soetama, siis peate mind küll sinna Suurbritannia saatkonna vastas asuvasse majja viima. Eksju! Oleme kokku leppinud!

Carpe Diem

Et siis tuleb ühest päevast võtta, mis võtta annab. Mulle tundub, et viimasel ajal olen seda üsna tihti teinud...
See on ju hea, aga samas, tekkis mulle mõte, et kui palju ühest päevast ikka võtta annab? Kui liiga palju ühest päevast võtta, siis võibolla teine päev ei olegi enam midagi võtta või siis kui üks päev on nii palju võetud ja tehtud, siis päev, millest on natuke vähem võtta, ei rahulda enam üldse.
Tuleb ikka mõnuga võtta, mitte üle pingutada!