Raadiostaar Julika

Ahjaaaa, vahepeal toimus ka selline vahepala minu elus, et helistati Vikerraadiost ja küsiti Türgi kommete ja tavade kohta intervjuud. Kuna suhtlemine pressiga on samuti üks minu ülesannetest siin, siis muidugi nõustusin.

Kahjuks ei julgenud kohe kõigile sõpradele välja kuulutada, et selline asi juhtus ja kuulake Vikerraadio saadet Huvitaja, sest igaks juhuks tahtsin enne üle kuulata, et ega ma miskit jama ei ajanud. Mõned ärksad koduperenaised siiski kuulasid juhuslikult raadiot ja juba andsid mulle teada :)

Nüüd olen ka ise korra üle kuulanud, ja nohh, käib kahh. Nii, et kui Teil suurem huvi Türgi osas, siis neid linkepidi saab saateid järelkuulata:

Esimene saade siin: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2006561

Teine saade siin: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2006651

Ja aprillis lubasid veelkord ühendust võtta, et teha erisaade Türgi köögist. Eks ma natuke pabistasin ka ja puterdan ja kordan seal mõningaid asju, aga eks saatejuhi küsimused olid ka mõned üsna imelikud, näiteks " Mis on parim koht Türgis?". No mida sa sellise küsimuse peale kostad... :)

Euroopa võlud ja minu esimene Türgi pulm

Kallid sõbrad, taas on märtsikuu ootamatult möödunud ja minu suureks üllatuseks näitab kalender juba aprilli. Mismõttes juba aprill???!!! Mul oli ju veel igasugu ideid, mida ma enne kevade tulekut siin tahan teha, mh alustada paastu (see nö õige paast on muidugi lihavõtetega läbi saanud), õppida türgi keelt (ma püüan, ma tõesti püüan), panna kappi ära talveriided ja -saapad ja igasugu muid olulisi ja vähemolulisi toimetusi, mis muidugi kõik nüüd kahjuks edasi aprilli (kui mitte maisse) lükkuvad. Aga tegelikult on ju hea, kui on tegemist, eksju!

Mis ma siis siin vahepeal teinud olen...no tegelikult pühkisin Türgimaa mulla natukeseks jalge alt ja pagesin heasse vanasse tuttavasse Euroopasse. Nimelt Šveitsi, kust ma siis veel edasi Prantsusmaa Alpidesse suusatama kihutasin. Oi, oi, oi kui mõnus oli taas tuttavas keele- ja kultuurikeskkonnas olla, parleetada vabalt prantsuse keelt, süüa kahesuupoolega haisvaid juuste, imehäid croissante, sealihapraadi ja muud isuäratavat. Ja teate, Alpid on ikka jube ilusad!!!!

Alpide lumine kutse

Muidugi maksis see kõik suurel hulgal eurorahasid ja nüüd peab taas tagasihoidlikumalt siin Türgimaal hakkama saama. See suusatamine on ikka jube kulukas sport ja nagu ma ikkagi nüüd veendusin, ikkagi ka väga tülikas - kogu see suuskade laenutamine, raskete suuskade tassimine, pigistavad suusasaapad, nendes võimatutes saabastes lumes sumpamine, siis küll on seal mäel kord palav ja siis taas mäelifti peal külm, siis väsivad jalad ja... ja miks ma siis ikkagi kõike seda teen????!!! Aga vaadake seda vaadet ja lisaks pole midagi paremat sellest tundest, kui värske Alpiõhk põski paitab kui Sa sahh ja sahh mäest alla vuhised, silme ees kõikjal ilmakaares mustmiljonidollarised vaated. Ja siis kui keha väsib, teed pisikese peatuse sealsamas mäe peal kohvikus, kus sooja päikese käes Sulle hõõgveini ja sibulasuppi serveeritakse. C´est la vie, mon ami!

Vin chaud ja soup à l`oignon

Üks imelik asi juhtus muidugi ka seal mäe peal, mis mind mõtlema pani. Olime nimelt Courchevel piirkonnas, mille juures on maailma kõige suurem suusatamisekuurort Les Trois Valleys, st kokku 600 km suusaradu. Ja ühel hetkel sattusime äkki kokku teiste eestlastega ühte suusalifti, kokku oli meid siis 4 naist. Mõtelge milline kokkusattumus, eksju! Aga siis äkki oli maailma kõige imelikum, sest ei nemad ei öelnud midagi, vaid rääkisid omavahel edasi eesti keeles ja eks siis me tegime sama. Me isegi alati võõramaalastega rääkisime ja soovisime liftist lahkudes head päeva, aga oma kodumaalastega olime vait nagu sukad. Miks küll nii on, et eestlased teist eestlast nähes krampi tõmbuvad ja igaks juhuks midagi sõbralikku ei ütle? No ja eks ma ise olin ka süüdi, aga teine pool kuidagi oli sellise näoga, et ei kutsunud jutustama... kahju igatahes. Püüan ise tulevikus paremini :)

 

Nu ja siis kui suusatatud juba sai küll, sõitsime tagasi Šveitsi, kus ka natuke ringi sai käidud. Küll Montreaux linnakeses, mis kuulus oma suvise jäzzmuusikafestivali ja selle poolest, et Freddy Mercury seal oma laule ühes stuudios lindistas. Lisaks käisime ka termaalspaas Laveé les Bains´is, kus sai külma kevadilmaga soojades termaalbasseinides istutud. Ühel päeval tegime ka väljasõidu Cailler šokolaadivabrikusse, mis oli meile üllatuseks sel päeval tasuta, kuna seal oli miskit lihavõtte-eelne perepidu. See muidugi tähendas seda, et me pidime umbes kolm tundi oma muuseumi-tuuri ootama ja seda, et vahepealsel ajal sõime me šokolaadist end nii täis, et ma arvasin kohapeal, et ma ei taha 2 aastat šokolaadi näha... õnneks see tunne möödus kiirelt.

 

Cailler šokolaadivabrik on Šveitsi vanim ja eriliseks teeb selle šokolaadi see, et sinna segatakse piimapulbri asemel kondenseeritud Šveitsi lehmade toodetud head piima ja tõepoolest maitse oli väga hea, kuigi ma ise tavaliselt suur piimašokolaadi sõber ei ole. Kui soovite vaadata, mida seal Cailler vabrikus näeb, siis võite minna siia lingile: Cailler šokolaadivabriku tutvustus

 

Kui olime taas Genfis, käisin oma hea sõbra ja kolleegi külalisena ÜRO hoones. Kuigi hoone on üsna vana ja pidi üsna mitmest otsast lagunema ja amortiseeruma, siis koledate Justus Lipsiuse taoliste hoonetega Brüsselis harjunuile, olid nad siiski väga kenad, kõrgete lagede ja kaunite saalidega.

ÜRO lippude all (käes on juba kotike ÜRO poest ostetud raamatutega)

 

Isegi kohvikul oli ilus vaade pargile. Eriti äge oli ühe saali lagi, mille olid oma rahadega remontinud hispaanlased. ÜRO-s oli mh ka Läti saal, mis oli küll natuke vanaaegne ja minu jaoks liialt tumeroheline, aga siiski väärikas. Kahju, et Eesti saali seal veel pole... 

Hispaanlaste remonditud saali lagi

 

 Hoone ees asub skulptuur, mis kujutab katkise jalaga tooli. Selle on loonud Šveitsi skulptor Daniel Berset ja see on koguni 12 metrit kõrge ning sisaldab 5,5 tonni puitu. See skulptuur sümboliseerib võitlust maamiinide vastu ja algselt pandi see sinna 1997. aastal vaid kolmeks kuuks, et mõjutada riike alla kirjutama Ottawa lepingule (miinidevastane rahvusvaheline leping), mis jõustus 1998.aastal peale seda kui 40 riiki olid selle ratifitseerinud. Skulptuur aga jäeti väljakule ja asetati tagasi oma kohale ka peale ÜRO hoone esise Palais des Nations väljaku remonti 2007.aastal.

Katkine tool

 



 

Ühesõnaga oli see Genfis käik üsna hariv ja lisaks kohtusin toredate kolleegide ja sõpradega, kellega polnud mitu aastat näinud. Ja selle raames sai muidugi mitu õhtut fondüüd söödud (sulatatud juust koos veiniga potis, millesse kastetakse saia, minitomateid, lillkapsast, paprikat ja muud), mis muidugi kuidagi paastuajale ei sobi.

 

Nüüd Türgis tagasi olles tegin ettevalmistusi lihavõteteks ja värvisin mune ning kaunistasin kodu. Kui lihavõtete olemust oma koristajatädile Gülile püüdsin selgitada (oma pea olematus türgi keeles), arvas ta ilmselt esmalt, et ma olen hulluks läinud, hiljem siiski heade abistajate (ja tõlkide) abiga sai Jeesuse ristilöömine ja taevasseminek talle üksipulgi lahti seletatud. Ja Jeesust kutsutakse türgi keeles muuseas "Isa", rõhk esimesel silbil.

 

 

 Headele türgi, eesti ja belgia sõpradele sai ka üks korralik lihavõtte õhtusöök korraldatud, kus menüü oli selline: alustuseks prantsuse ja šveitsi juustud ning singid, pearoaks soe kinoa salat avokaado, mandlite, kuivatatud aprikooside ja jõhvikatega ning küpsetatud kana sidruni-koriandri marinaadis, kõrvale Türgis küpsetatud soe Eesti must rukkileib ja soe juustu-peterselli karask, magustoite oli koguni kolm: viimasest Eestist toodud kohupiimast (uskuge või mitte, aga kohupiima annab sügavkülmutada kui häda käes on) aprikoosi-kohupiima tort, jahutatud mangokreem ja kardemoni-toorjuustukattega martsipanimuffinid. 

 

Martsipanimuffinid toorjuustu-kardemoni kreemiga

 

Kuigi taas pidi pearooga natuke ootama, sest Julika ajastus kokkamisel on nagu ta ikka on :), siis lõpuks said kõik söönuks ja kiitsid kokka, kuigi nohh, eks see kana sai seal lõpus liiga kaua ahjus olla ja siis oli natsa mõnest kohast kuiv...

Igatahes sai nalja nabani ja türklased koksisid koos kristlastega usinalt mune, võitjaks tuli seekord viimases õe-venna vahelises rebimises Türgist pärit advokaat Firat :)

 

Ühest olulisest asjast pean veel rääkima - nimelt käisin ma elus esimest korda Türgi pulmas! Alustama peab muidugi sellest, kuidas ma sinna pulma üldse sattusin. Ütleme nii, et mu hea sõber ütles mulle päev enne pulma, et ahjaaa, meid on homme pulma kutsutud muuseas... Eeeee, ahah, tore, et siis lõpuks mulle ka teada andsid :) (ta oli nimelt unustanud, aga tegelikkuses ongi see mingi Türgi komme kõike viimasel hetkel otsustada/teada anda, olla maailma kõige spontaansem ja mitte planeerida). No aga polnud hullu, järgmisel päeval läksin peale tennisetrenni juuksurisse, kus mul türgipärased lokid pähe keerati ja kodust kapist leidsin ühe sinise kleidi, mis mu meelest päris hästi pulmaminekuks sobis. Aksessuaariks punane vöö, punased kingad, punane kott ja punane suu. Ja millegipärast oligi kõik ok ja ma mõtlesin korraks, milliseid ettevalmistusi olen ma varemalt teinud, kui keegi kusagil Eestis pulma on kutsunud... Saab ka lihtsamalt, tuleb välja :)

 

Türgi pulm (tõele au andes peab muidugi ütlema, et pruut oli siiski sakslane) on oma olemuses üsna lihtne. Pruutpaari oodatakse õhtusöögilauas istudes (külalise sisenedes tervitavad kõiki peigmehe isa, ema, õde ja onu, st peigmehe sugulased). Kui eelroog juba pooleldi söödud, hakkab mängima muusika ja tulevärgi saatel sisenevad õhtu peategelased. Tulevärki oli pulmas koguni kolmel korral - siis kui pruutpaar sisenes, kui tantsiti esimene tants ja siis kui hakati torti lõikama.

 

"Jah"-sõna ütlemine (türgi keeles siis "Evet", mida pruudilt igaks juhuks ikka kaks korda küsiti, et kas ikka on kindel :)

 

Pulmad peeti Gölbasi järve kaldal ühes pulmapalees, kus oli samal ajal esimesel korrusel üks ja teisel (vip korrusel) siis see pulm, kus meie käisime. Ja vaata, juba alates 1937. aastast peavad nii seal pulmi...

 

 Pikki kõnesid ega tseremooniaid ei olnud. Üks kohaliku omavalitsuse tegelane oli endale punase rüü üll pannud ja rääkis paar sõna sellest, mida see perekond ikka tähendab ja siis küsiti nii pruudilt kui peigmehelt, et kas nad ikka soovivad sellesse liitu astuda. Kogu tseremoonia käis istudes laua taga (pruutpaar istub alati kõrgete seljatugedega toolidel), kõrval kaks tunnistajat ja siis ametimees. Kui jah-sõnad kinnitatud, siis väike musi ja tantsima! Muusikat tegi sel õhtul kolm erinevat kollektiivi ja peamiselt oli tegemist türgi muusikaga, mille järele siis nii türklased ise kui kohalesõitnud pruudi Saksa sõbrad ennastunustavalt tantsisid. Eriti kuumaks läks pidu siis, kui alustati kurdi muusika mängimist (peigmehe pere juured ulatuvad Kurdistani), siis võtsid kõik ringi ja esimese tantsija käes pidi olema rätik, millega lehvitada. Need rütmid ja tantsud olid tõeliselt kaasahaaravad :)

Kurdi meeste tants, kus juurde tulnud ja mõned naised ja õhtu kõige armsam Türgi tüdruk

Kui tants täies hoos oli, oligi äkki aeg pulmatorti lõigata. Kelnerid tulid leegitsevate tõrvikutega ja nö kaitsesid pulmatorti, tulevärk pandi taas käima ja pruut ja peigmees lõikasid suurt mõõka meenutava noaga torti (kuigi mulle tundus, et see tort, mis rahvale nähtavale toodi ja see, mida me hiljem sõime, ei olnud päris sama, st oli butafooria ilmselt). Pruut viskas isegi pruudikimbu, mis tõelise vastuoluna (siin on geide ja lesbide elu ikka kordi hullem kui Eestis, kuigi ei saa mina sellest aru, miks Eestis omasooliste kooselu ei võiks legaliseerida)Türgis maandus ühe kohaliku gei-poisi kätte.

Tordi lõikamise tseremoonia (Türgi tordid, isegi pulmatordid ei ole siiski kahjuks eriti mu maitse järgi)

 

Ja siis oli käes järg pruudi saklastest sugulaste ja sõprade käes, kes laulsid paar laulukest (türklased vaatasid üsna hämmastunult pealt), siis mängis paar lugu väike sugulane viiulil (mulle tuli kohe meelde see, kuidas mu õde Leenu jõuluõhtul jõuluvanale viiulit kääksutas ja vahepeal sukapükse kergitas :D)  ja siis läks taas tantsuks. Ja uskuge või mitte, südaöösel lakkas muusika ja pidu oligi läbi. Sakslased küll protesteerisid ja püüdsid ise muusikat teha, et edasi tantsida, aga kõik Türgi külalised olid selleks ajaks peaaegu lahkunud. Siis mõtlesin küll heldimusega Eesti pulmale, kus hea õnne korral lausa kuueni saab tantsida ja hea tahtmise korral veel lausa kolm päeva järjest :)

Pulmalised

No ühesõnaga - Eesti pulmast ikkagi paremat maailmas pole, arvan ma!!! Kuigi tore oli Türgi pulmakombeid ja tavasid lähedalt näha. Erinevaks selle pulma tavalisest Türgi pulmast tegi see, et külalisi oli vähevõitu (neid oli kokku u 70-80, mis on juba üsna suur Eesti pulm, aga Türgis on ikka tavaline 150-200, ikka mida rohkem, seda uhkem).


Atatürgi pildiga kuldmünt, mis pistetakse pruudi kotikesse 

Ahjaaa, üks huvitav asi veel - kingituseks pruutpaarile ei kingita mitte mikserit või tolmuimejat ega kanta raha kontole, vaid hoopis antakse pruudi kätte (peale tseremooniat käivad pruut ja peig iga laua juures ja võtavad vastu õnnitlusi ja muidugi seda kulda siis) tükike kulda. Selline Atatürki pildiga kullapoodides müüdav kuldmünt maksab u 100 eurot ja iga külaline toob ühe vastavalt oma rahakoti suurusele. Ja pruut kahmab kõik endale ja hoiab nö mustadeks päevadeks :) Lisaks on tavaline see, et pärast pulmi käivad kõik ligemalt ja kaugemalt sugulased ja sõbrad pruutpaari ühises kodus õhtusöökidel, et siis lõpuks ikkagi vastavalt vajadusele tuua kingituseks mikser või tolmuimeja. Ja vaene pruutpaar (loe. naine) ilmselt veedab kõik nädalavahetused keetes ja küpsetades ja külalisi kostitades. Selles Saksamaale kolivas Saksa-Türgi segapaaris see komme ilmselt siiski väga juurduda ei jõua...


Loodan, et teil seal Eestimaal ei ole väga külm. Siin on juba nädala jagu olnud sooja kuni 25 kraadi ja päike soojendab juba mõnusalt. Kõik puud on õitemeres ja juba hakkavad ka puud lehte minema. Minu maja ees puhkes õide üks eriline ilus põõsas - ma kahjuks ei tea, mis see on (targemad ehk teavad).

Ilus roosa põõsas

Igatahes soovin kõigile ilusat kevade tulekut! Ja saadan siit Türgimaalt natuke päikest (seda teil küll vist on, sest märts oli olnud kõige päikeseküllasem märts üle pika aja) ja soojust!

Kallistan!

 

 

"Talverõõmud" Türgis

Kallid sõbrad ja sugulased ja muidugi veebipäevik - ma tean, olen olnud lohe ja pikka aega kirjutamise rõõmsat tööd mitte ette võtnud... Mina ei tea, kuhu see aeg kaob. Küll on vaja töötada, ringi sebida, nädalavahetuseti kusagil kooserdada või kl kolmeni pärastlõunal magada, korraga neli leiba küpsetada, pidusid korraldada, pidudel käia, külalisi kostitada, restoranis hängida ja shopata ja mida kõike muud. Aga blogikirjutamiseni jõuan alles nüüd. Aga ikkagi lõpuks jõuan ja enne seda kui peab kevadisemad pealkirjad oma postitustele panema :)

 

 

Miks mu pealkirjas talverõõmud jutumärkides on, peangi nüüd ilmselt Teile selgitama. Nimelt on siin Ankaras sel aastal mingi eriline talv, mida tavaline eestlane peaks ilmselt kevadeks või isegi natuke kehvapoolseks suveks. Ja lund olen siin näinud täpselt kaks korda, ükskord 12.detsembril ja seda vaid mõneks tunniks kui viibisime Rootsi saadiku residentsis, et harjutada St. Lucia laule ja teinekord jaanuaris kui olin just kodumaalt tagasi Türki jõudnud. See lumi kestis umbes kaks ja pool päeva. Ühesõnaga, ma olen olnud õnnega koos, et minu esimesel lähetusaastal on Ankaras eriti pehme talv. Ja kõik kauemolnud räägivad õudusega eelmisest talvest kui lumi kestis novembrist aprillini ja miinuskaardid ulatusid lausa pea kolmekümne kanti. Nojah, eestimaalane kehitab seepeale õlgu ja ütleb, et selline see talv ju ongi. Türklased ja siinelavad võõramaalased, kes enamjaolt on pärit Eestiga erinevast kliimavöötmest, olid aga üsna kimpus ja mitu kuud ei suutnud nad lumiste tänavate ega lumetuiskudega harjuda. Ja liiklusummikud on siin ikka vägevad! Isegi siis kui lund ei ole. Mõnikord võid keset laupäeva suvalisel ajal ummikus istuda, ise aru saamata kust kõik need autod tulevad ja kuhu lähevad. Ja lumega on muidugi kõik nii umbes, et mina, kes ma tavaliselt autoga töölt koju umbes 10 minutiga sõidan, pidin selleks jaanuaris sellel ühel õnnetul päeval, mil ma autoga kontorisse tulin, selleks poolteist tundi kulutama.

 

/Minu esimene lumi Türgis Rootsi residentsi akna taga/

Aga nüüd sellest, mida ma siin vahepeal teinud siis olen. Enne jõule käisid meil siin külas Lotte tegijad. Näitasime Lotte ja kuukivi saladuse filmi siin EL delegatsiooni poolt korraldatud filmifestivalil. Lotte film sai Türgi laste poolt väga sooja vastuvõtu osaliseks ja seda filmi käis festivalil vaatamas kõige enam vaatajaid. Pärast korraldasime ka saatkonnaga väikese jõuluvastuvõtu Istanbulis kohalikele eestlastele.

 /Lotte tegijate Heiki Ernitsa ja Janno Põldmaga, kes on lisaks andekusele ka äärmiselt armsad inimesed/

Siis võtsin osa Rootsi saatkonna poolt korraldatud St. Lucia üritustest, kus paar kuud varem organiseeriti laulukoor ja käidi koos laulmas, et siis kahel õhtul saadiku residentsis külalistele esineda. Teate ju ikka seda Rootsi traditsiooni, kus süütu noor tütarlaps käib küünlad peas ringi ja viib valgust talve kõige pimedamal päeval, 13.detsembril.

/Lucia päeva pidustused, väikesed ja suured lauljad/

Oli päris vahva ettevõtmine, eriti muidugi mudilaskoori tõttu, mis oli sel korral eriti suur. Kõik need särasilmsed ja natuke krutskeid täis lapsed, keda lauluõpetaja püüdis laulma panna ja natuke distsiplineerida. Ja lõpukontserdil imearmsad Luciad, tähepoisid ja piparkoogimehikesed. Ja ka suurtel oli nalja nabani, eriti siis kui koori mehed end kostüümidesse seadsid. Ma ei liialda kui ütlen, et need nägid üsna ku klux klani tavariietuse moodi välja. Ja laulda oli ka jälle tore. Just mõtlesin, et peaks end kuidagi 2014.aasta laulupeole möllima..ei tea muidugi, kust seda koori välja võluda. Kõige lähem on vist Saksamaal, aga sinna on raske siit Türgist liiga tihti kooriproovi sõita :) Igatahes püüan järgmisel aastal taas aega leida ja laulma minna.

 

Ja siis pärast seda varsti ju sõitsingi juba Eestimaale, et jõule tähistada. Pean siinkohal kohe vabandama nende sõprade ja sugulaste ees, keda seekord polnud mahti trehvata. Uskuge mind, mul ei ole kunagi nii kiireid jõulupühasid veel olnud, ei mingit mõnulast logelemist kuuse ees, telekast jõuluprogrammi vaatamist ja pähklite puremist. Järgmine kord ehk peaks end siia Türki jõule pidama seadma ja kõik hoopis siiapoole külla kutsuma! Saaks vast rahulikumalt :)

Ja siis uue aasta esimesed päevad tõid siia Türgimaale kalli külalise Ülly, keda me siis hea ja paremaga kostitada püüdsime. Ja muidugi käis selle juurde ka väike shoppamine, uhke Teppanyaki a la Turka restorani väisamine (kus sööki tehakse sinu ees pannil) ja Ankara suurima mošee - Kocatepe külastamine.

 

/Kallis sõber Ülly mul Ankaras külas. Sedaviisi võetakse siin külalisi vastu :)/

Kuigi see ei ole just eriti vana mošee (plaanid seda mošeed ehitada tehti juba 1944. aastal, kuid see valmis alles 1987.a), on see siiski üsna muljetavaldav. Kuigi algselt võitis arhitektuurikonkursi väga moderne ja äge plaan arhitektilt Vedat Dalokay´lt, siis hakkasid konservatiivsed moslemid selle vastu võitlema ja siis otsustati ehitada hoopis klassikalisem hoone neo-klassikalise Ottomani arhitektuuri stiilis. Arhitekt Vedat Dalokay tegi aga türklastele ninanipsu ja ehitas hoopis samasuguste plaanide järgi mošee Pakistani, mis on üks suuremaid mošeesid maailmas ja mida tuuakse tihti esile kui ühte islamiarhitektuuri pärlit. Faisali mošee asub Islamabadis ja on beduiinitelgi kujuline. Ankara, linn, mis ei ole kunagi ja ilmselt ka ei saa ka kunagi olema arhitektuuri ehitistelt ei maailmas ega Türgis esirinnas, kaotas taas ja ehitas huvitava mošee asemel sellise klassikalise ja natuke igava. Aga hetkeks võtab ikka ka seegi sõnatuks, sest kuppel on kõrge ja mustrid laes ja seintel imelised. Lisaks saime me teada ka selle, mis aegu näitab seinal asuv elektrooniline kell. Muidugi viis palvetamiskorda ja siis esimene aeg on see, millal võid veel miskit suhu pista, kui ramazani pead (see on siis u kell 4 öösel).

/Pildil Faisal mošee Pakistanis/

Ja tegelikkuses pean siiski tunnistama, et ka talverõõme olen saanud siin Türgis nautida. Seda küll Ankarast kahe ja poole tunni tee kaugusel Dorulkaya mäel, kus lund oli nabani. Tõesti, valge lumevaip ja suured kuusemetsad andsid mõnusa hingerahu. Ja aitasid selle aasta mäesuusahooaja sisse õnnistada. Türgi mäed ei ole üldsegi nii halvad, no alpid just ei ole, aga suusatada ja lauatada aitab küll. Isegi üks must nõlv oli, kust ma teosammul alla tulin. Hinnad on aga ka Türgis mägedes üsna krõbedad, nii et pidin lausa paar hetke mõtlema, kas 15 eurone hõõgvein on seda ikka väärt...hehh, muidugi oli :P

/Dorulkaya ja Kartalkaya nõlvad Bolus/

Aga muidu elame siin juba suures kevades: päike paistab, väljas on 15-18 kraadi sooja, linnud laulavad ja rohi rohetab. Ja teate kui hea on kingaga kuival tänaval käia ja nii pea terve talve! Paar nädalat tagasi käisime seda kevadet lausa vahemere ääres Bodrumi linnakeses nautimas. See oli eriti sulnis! Vaikne ja hetkel veel turistidest tühi kuurortlinn, sillerdav meri, soe kevadõhk, imeline Püha Peetri linnus, kunagise ühe seitsmest maailmaimest - Mausoluse hauakambri varemed, ringijalutavad paabulinnud ja kaamelid...ohh, see oli tõeline puhkus! Ja peaeagu ei ühtegi turisti!

/Vaated Bodrumile ja jahisadamale/

Ja homme on meil siin saatkonnaga taas vastuvõtt - Eesti Vabariigi 95. aastapäev. Peame seda Ankara vanimas linnaosas Uluses ühes muuseumis nimega Çengelhan Rahmi M. Koç. See on tehnoloogia muuseum ja siin on nii põlluharimise masinaid kui ka Türgi vaipade kollektsioon, apteegikraami ja muidugi Mustafa Kemal Atatürki teemaline väljapanek.

/Rahmi Kotši muuseum seestvaates/

 

Aga muuseum ise on väga ilus ja moodne ning seal asuv restoran ka hea. Suupisteid käisime ka igaks juhuks degusteerimas - tundusid head. Ja need neli musta leiba olidki suupistete jaoks, et ikka oleks Eesti hõngu ka asjal juures. Lisaks Vana Tallinn ja Viru Valge. Vast saame siin Eestimaa hõngu ka sellega kätte!

Siinkohal soovingi kõigile natuke hilinenult ilusat vabariigi aastapäeva!

Elagu Eesti!

/Sinimustvalge Julika ja kiluvõileivad, millest küll mõned juba kadunud on :)/