Muna keetmine Ankara moodi ja kohtumine Clooneyga

Ohhohooo, head sõbrad, tean, et olen olnud oma truuide lugejate suhtes ebaõiglane ja kirjutamisse liiga pika pausi jätnud. Aga püüan nüüd end parandada ja alustan koguni mitme sissekandega... kui nett vastu peab ja jõudu jätkub. Vahepeal lihtsalt otsustasin, et ootan järgmise sissekandega kuni kodus internett sees on...see muidugi võttis tavapärasest kauem aega. Tõepoolest, Türgis nett koju sisse saada, ei ole kerge tegu. Kuigi ühel toredal pühapäevasel pärastlõunal helistas meeldiva häälega türgi noormees, kes rääkis väga head inglise keelt ja teatas, et ta tahaks mind minu netiühendusega aidata. Ja üllatus,üllatus, peale mõnekümneminutist telefonikõne sel samal õhtul, tuli internett minu juurde ja on siin sellest päevast alates. Peale seda kui kõik mu töökaaslased, sõbrad nii türgi kui inglise keeles umbes saja klienditeenindajaga rääkisid, ootasin umbes 10 korda taas 48 tundi, peale mida lubati KÕIK KORDA TEHA... Õnneks jääb inimesele siiski meelde kõik hea ja peale neti tulekut, ei mäletagi ma enam kui jube möll enne selle tulekut oli. Ja nüüd on mul muidugi veel suuremaid üllatusi - minu asjad ja ka auto saabus lõpuks Ankarasse!!! Peale mitmekuist sebimist Türgi bürokraatiaga, teatati mulle ühel päeval, umbes 85 päeva peale Türki saabumist, et minu asjad saabuvad homme!!! Olin kodus ootamas kui mu tähelepanu võitis õuest kostuv jube krigin ja plekikolin... tundsin halba ja näe, oligi mu maja ees maailma kõige kitsamal ja kinnipargitumal tänaval minu autot transportiv auto sõitnud eest ära ühe parkiva auto peegli. Õnneks siiski midagi väga hullu polnud ja kohaletulnud politseinikud lahkusid samuti kiirelt. Auto laaditi maha ja pakid ka. Ja siis ootas mind ees päevi pakkimist-koristamist-möllamist. Kahjuks sai auto natuke laevakonteineris viga ka, aga loodan, et selle maksab kindlustus. Kuigi ilmselt paberimäärimist kogu selle asjaga on taas omajagu.

Uups...avarii.

[Minu auto on kohal!] Lisaks kõikidele nendele arengutele, toimus muidugi maailma ajaloo seisukohalt palju olulisemaid asju. Näiteks andis oma volikirjad üle Türgi president Gülile Eesti uus suursaadik Türgis hr. Miko Haljas. Mul oli au selle sündmuse tunnistajaks olla ja ka ise korraks president Güliga paar sõna vahetada ja kättpidi teretada. Türgi presidendiloss on üsna uhke, kuigi mitte just väga vana. Nojah, eks kogu see linn, Ankara siis, on üsna uus. Türgi riigi looja, hr Mustafa Kemal Atatürk otsustas pealinna Istanbulist (vana Konstantinoopol) Ankarasse tuua ja alates 13.oktoober 1923 ongi see pealinn. Alguses oli Ankaras umbes 35 000 elanikku, tänaseks on see kasvanud 5 miljoni elanikuni. Aga üks asi on Ankara juures veel huvitav - see on mägine linn ja asub umbes 1000 m kõrgusel.

[Julika ja Gül (või hoopiski George Clooney nagu üks sõber Facebookis kahtlustas...sest kes on neid, st Güli ja Clooneyt koos ühes toas näinud??? :)]

[Kogu gäng] Seesama kõrgus sai mulle ühel päeval eriti selgeks kui hakkasin end sättima ühele naiste-õhtule. Taani kolleegi naine Benedikta korraldas enda pool õhtusöögi, kuhu olid kutsutud nii diplomaadid kui diplomaatide naised (kõik naised) ja igaüks tõi kaasa ühe toidu (loos oli teinud kindlaks, kas see on eelroog, pearoog, salat, magustoit, puuviljad vms). Päris vahva idee ja väga meeldiv õhtu! Aga nali oli selles, et kuna mina pidin suupisteid/eelrooga viima, siis plaanisin teha kiluvõileibu. Ütleme nii, et need läksid nagu kuumad saiad :) Aga jama oli nende kiluvõileibade valmistamisega, eriti muna keetmisega. Keedan ja keedan ja muna on ikka pehme, juba valmistan mõned vedela munaga võileivad...ja aru ma ei saa, et mis värk on... Keedan siis veel ja veel... lõpuks tundub, et munad siiski lõpuks on kõvaks keenud (või nohh päris kõvaks nad muidugi ei läinudki). Ja kui ma peole jõuan, siis tuletab mulle Benedikta meelde, et Ankara on nii kõrgel, seepärast munad keevadki kauem!!! Jahh, muidugi, seep see oligi! Ma ju ise isegi tean seda fakti, näiteks päris kõrgel mägedes pead ikka eriti kõvasti seda muna keetma...aga isegi Ankaras näe, efekt igatahes olemas. Et te nüüd siis ka teate kui muna hakkate siin Ankaras keetma :)

[Tavapärane Türgi hommikusöök. Eriti meeldib mulle kaymak, mis on põhimõtteliselt koore pealt ära kooritud koor ja mida süüakse meega...nii hea...ja ilmselt sadatuhat kalorit :)] Vahepeal sai käidud ka Istanbulis haridusmessil tutvustamas Eesti haridust ja Eestit kui sihtkohta oma õpinguid jätkata. Eesti ständ oli päris suur ja muljetavaldav ja huvi oli üsna suur. Eriti tundsid türklased huvi TTÜ ja inseneriõppe vastu. Türgi enda ülikoolide vastuvõtuvõime on üsna väike ja vähe on väga häid koole, seega kasutatakse üsna aktiivaselt võimalust end välismaal koolitada.

[Eesti lauad haridusmessil]

[Eestit taevani kiitmas :)] Eesti head koolid ja muidugi ka taskukohane elamine on üsna head motivaatorid ja seetõttu on viimastel aastatel türklastest õpilaste arv mitmekordistunud. Ühel õhtul sai ka Tartu Ülikooli türklastest vilistlastega nende kogemustest pikemalt õhtusöögilaua taga räägitud. Sume Istanbuli õhtu, maitsev kalarestoran ja hurmav vaade Bosporuse lahele, lisaks kohtumine inimestega, kellel on Eestist peaaegu vaid head või väga head kogemused/muljed, oli üsna südantkosutav :)

[Õhtusöök TÜ alumniga]