Musta Aafrika säravad mälestused

Lõpuks saan oma lubaduse täidetud! Siitpeale ma enam lubadusi nii kergekäeliselt välja ei anna! Tegelikult ei oleks ma saanudki varemalt midagi Aafrikast kirjutada, sest see ei ole niisama, et muudkui tuled tagasi ja hakkad kirjutama, natuke settima peavad need tekkinud tunded ja mõtted. Ooo, Aafrika on mu uus arm. Mulle tõepoolest meeldis seal. Ja Gambia ei pidavat üldse parim punkt sellel mandril olema...

Aga mulle just meeldis see teadmine, et kusagil on veel rohkem avastada ja see on alles algus. Et ma veel jõuan minna safarile ja näha lõvisid ja antiloope, sebrasid ja elevante. Seekord sai kaugelt ujuvaid jõehobusid näha ja oma käega krokodilli silitada (oi, küll see oli tegelikult õudne tunne! eriti see, kui sul seda tehes päikeseprillid keset krokodilli lagipead kukuvad. siis ma hoidsin küll hinge kinni ja palusin kõigevägevamat... õnneks oli see vend nii flegma, et ta ei viitsinud isegi silma pilgutada :)

No muidugi päike! Ja ookean! Ja perfektne kliima, kuna ei ole liiga soe ja niiske. Öösel läheb isegi natuke jahedaks nagu meil keset suve ja saab rahus magada, ei kripelda nii nagu kuumadel öödel Vahemere ääres.

Gambia inimesed. Raske on alguses öelda, kas nad vaatavad sind nagu valget paksu rahakotiga tulnukat või tõepoolest ongi nii sõbralikud ja sinust huvitunud. Hiljem muidugi suudad juba terasid sõkaldest eemaldada. Vahel ma leidsin end keset küla ainsa valge inimesena ja oli tõesti tunne, et ma olen nende jaoks nagu habemega naine või tsirkusetola, aga see huvi oli siiski kuidagi meeldiv. Tunne, kuidas naiseohtu tüdrukud vaikselt su lähedale seisma tulevad ja nii muuseas su heledaid sirgeid juukseid silitavad. Nii, et sa peaaegu seda tähelegi ei pane. Ja lapsed on lapsed nagu ikka, aga palju julgemad ja rõõmsamad kui Euroopas. Beebid sünnivad valgetena ja alles ajaga läheb nende nahk tumedamaks. Beebitüdrukutel on kõrvarõngad kõrvas ja musta pliiatsiga kulmud pähe tehtud, et ikka aru saaks, et tüdrukuga on tegemist.

Floora. Jube põnev oli näha, kuidas kasvavad viljad, mida iga päev poest osta saad, kuid kunagi pole oma loomulikus kasvukeskkonnas näinud. Jube suured ja võimsad mangopuud, paksult magusaid vilju täis. Ja india pähkel, mis kasvab jube hea magusalt lõhnava puu otsas, millel tumeroosad õied. Ja maapähel ongi maa sees kasvav pähkel, nagu kartul. Ja baobabi viljad,

millest tehakse mahla või kisselli. Ja palmimahl, mida võivad ainult teatud mehed pudelitega korjamas käia. Meie kasemahla moodi, sihukese mõnusa hapuka maitsega, millest paari päeva möödudes saab joovastav palmivein.

Enamik metsloomadest on kolonialistid ja kohalikud maha nottinud. Aga kalavarud on suured. Ja ma leidsin enda meelest sealt maailma kõige täiuslikuma kala - butterfish e. võikala. No kas ei ole ebaõiglane, et neil seal suur lihav valge lihaga kala, kus ainult üks luu st. selgroog sees? Ja muidugi see võikala ilme, suured esihambad nagu irvitaks su üle. Mu meelest parim kooslus - sisu ja välimus.

Ma käisin kalal ka ja sain ainult võikala. No proffide asi nehh :) No eks kaladel oli ka huvi mu õnge otsa komistada, kuna ma oma suures lahkuses pakkusin neile meie hotelli suurepärast (jutumärkides) hommikueinet :P You give some, you take some! Mmmmh, grillitud võikala benachini riisiga otse rannal, pole midagi paremat!

Kusjuures läbisin ka kohaliku kokakursuse, mille andis legendaarne Neil Armstrong (ei, siiski mitte see, kes kuul käis :). Üks hea sõber, kes kahjuks oma noort elu kohapeal vahel natuke liialt põletab, kuid kelle kokakunst oli muljetavaldav. Nii, et need lähedalseisjad, kes tahaksid Aafrika kööki maitsta, võivad mulle vastavaid vihjeid teha :) ehk võtangi ühel päeval ette ja valmistan mõne roa. Ja no ega siis pääse sellestki, et kõik ühest ja samast potist käega sööma peavad. Aafrikas muud moodi ei saagi. No restoranis muidugi saab, aga kui külas oled, siis nii käib. Alguses on jube kummaline, sama nagu esimest korda pulkadega süüa, kuid mingi aja pärast tundub selline viis täiesti loomulik. Kohalike jaoks on söömine lihtsalt kõhu täitmine. Ei ole sellist õhtumaale omast hedonistlikku õhtusöögi nautlemist ja tundide viisi jutustamist. Toit lauale, kõht kiiresti täis ja muid toimetusi tegema!

Head sõbrad jäid Aafrikasse. Ja muidugi sai lubatud, et lähen tagasi. Ja seal olles olin ma selles 100% kindel ka. Nüüd muidugi ei tea, kuidas tegelikkuses asjad laabuvad ja kas just Gambiasse tee tagasi viib. Aafrika mandrile kindlasti kui tervist on. Aga sõbrad endiselt helistavad ja kirjutavad. Internet on ka sinna jõudnud.

Kui juba kodus tagasi olin, küsis üks hea sõber, et kuidas siis Gambias mehed ka olid, endal salapärane ilme... See oli tingitud mingist meesteajakirjas ilmunud artiklist, kuidas Gambia on üks põhilisi naiste seksiturismi sihtkohti. Võibolla on selles tõtt ka, aga keegi siiski vägisi oma teenuseid pakkuma ei tulnud ning ihu oma väärtuste tutvustamiseks ei paljastanud (nagu seda siin Brxl-s võib teatud tänavanurkadel näha). Gambias on topless päevitamine keelatud (tegemist on siiski islamimaaga). Seda nõmedam oli vaadata reegleid eiravaid 70 a vanamutte, kes mustadel poistel oma lõtvu tisse päikesekreemiga määrida palusid. Võibolla kui ma ise 70 aastane olen, siis vaatan sellele teisiti, kuid millegipärast ma julgen/tahan/loodan selles kahelda.

Ühesõnaga vahva reis oli! Ja eriti sooja tundega mõtlen ma oma Mama-Aafrikale, kes oli maailma parim reisikaaslane! Kõik need õhtused kohalikud kabareeetendused, mida sai privaatloožist jälgitud, öised reggae-peod, kohalikud restoranikülastused, tropical fruit kokteilid, röstitud maapähklid, mis kaval ahv kinnisurutud peost varastas, veest välja hüppavad delfiinid laeva kõrval, mille kaptenil on vaja keset sõitu Allahi poole kummardada, mustad imearmsad lapsed oma koduõuel ennast unustavalt palli tagumas, koerad, kes kõik kui ühe vitsaga löödud, ja kes unistavad valgest omanikust (isegi koerad pole värvipimedad), õhtud djembe seltsis baobabi terrassil, Jakobi keset Aafrikat omandatud saksa keel ja Armsi kodused spetsialiteedid!

Päikest!

Täitmata lubadused

No muidugi ei ole ma end kokku võtnud, nagu eelmisel korral lubasin ja oma tegemistest sel aastal üldse kirjutanud. Issand, meil ju juba aprill!!! Kehvasti on selle tahtejõuga. Jääb üle loota, et ehk vanusega tuleb teist juurde. Kuigi seda siia kirjutades tean juba ette, et see vist siiski nii ei tööta. Vanusega võib targemaks muutuda ja targutavamaks ja kortsud võivad suunurkades süveneda, aga sellist teooriat tahtejõu kohta siiski vist ei ole.

Mis siis ikka. Eks ma teen nagu alati ja annan endast parima. Kuigi vahel see parim ei ole nagu üldse mitte isegi keskpärane või rahuldav. Õnneks on vanusega tulnud ka oskus endaga kõigest hoolimata rahul olla. Kasvõi pisikeste asjade üle uhkust tunda. Mis sest, et maailm muutmata jääb ja tähed taevast alla toomata.

Tegelikult ma annan jälle kohe seepeale ühe uue lubaduse - et kirjutan oma elu esimesest Aafrika seiklusest ja kindlasti pikemalt. Piltidega! Loodan, et seekord ei pea taas paari kuu pärast endale tuhka pähe riputama :)

Luban olla homme parem kui täna!