Tervitused sultanite-maalt!

Kallid sõbrad ja sugulased, kui Te olete vahepeal muretsenud, et kas vuntsidega Mustafa on mu juba oma koopasse kolmandaks naiseks viinud ja te ei kuule minust enam kunagi, siis see on asjatu! Ühte vuntsidega Mustafat isegi juba kohtasin, aga õnneks oli see taksojuht ja viis mu sinna, kuhu ma palusin.

[Luigega teel Türki] Mul on kõik hästi ja põhjus, miks ma ei ole üldse kirjutanud ja endast teada andnud, on see, et siin ju pidi kohe kibekiirelt alustama tööga, lõpetama veel vanu tööülesandeid, otsima korterit, ajama pabereid ja käima veel igasugu üritustel ja õhtusöökidel. Seega, minu ettekujutus vaiksest augustikuust, kus ma saan rahulikult sisse elada, ei ole just tõeks saanud ja kõik on võtnud veel kauem aega kui ma arvasin. Seda enam, et Türgis ei ole kõik nii lihtne, efektiivne ja online nagu armsal Maarjamaal.

[Esimese nädala ööbisime Luigega hotellis] Kogu asjaajamist teeb veelgi keerulisemaks see, et suve hakul häkkis üks terroriorganisatsioon Türgi välisministeeriumi süsteemi, milles olid diplomaatide nimed, pildid, elukohad jms, see on süsteem, kus on sees diplomaatide ID-kaardid ehk türgi keeles kimlik. Ja kuigi esialgu oli jutt, et kolme päeva pärast hakkab süsteem taas tööle, siis nüüd on sellest u kaks kuud ja süsteem ikka maas, st uut kimlikut ei saa. Aga kui Sul kimlikut ei ole, siis ei ole Sind Türgi süsteemide jaoks olemas. Näiteks ei saanud ma ilma kimlikuta ühtegi liiri kätte kohalikust pangakontorist, kuigi mul oli kaasas mu diplomaatiline pass ja allkirjade-pitsatitega saatkonna noot. Hehh, nüüd kuulsin aga, et on ka mingi ajutine kimlik ja pärast hääle kõrgendamist (ega siin muudmoodi ei saagi, kui sa ei nõua, siis asjad ei liigu, seega vaatan ja püüan õppida nendest Türgi naistest, kes jalad harki kõvasti karjudes endale asju nõuavad...ja ka saavad, st head teenindust, korralikku kaupa vms) on nüüd ka minul nö paberid sees, et see ajutine kaart saada... Fingers crossed. Asjaajamisest veel niipalju, et kui ühes kohas nõutakse kimlikut, siis teises kohas nõutakse passi. Näiteks netipulga tegemisel. Kuigi mul on Eesti ID-kaart kaasas, siis ilma passita jääd ilma netita. Ma vihastasin nii, et ... ühesõnaga kodus mul netti ei ole ja seega jääbki kirjutamine töö juurde (seekord Eesti taasiseseisvuspühal). Aga muidu on siin tore. Soe, iga päe 26-30 kraadi, õnneks saabusin ma siia just peale kuumalainet, see 42 kraadi ja rohkem oleks ilmselt liig olnud. Ja õnneks on mul kodus (ja kontoris) igas toas ka konditsioneer, seega väga kuuma pole pidanud taluma. Tekkimas on juba esimesed sõbrad, lisaks töömeestele, kes umbes 6 korda on käinud mul kodus igasugu asju parandamas ja vahetamas (tempos üks ukselink korraga), ka lähedalasuva lillepoe omanik, kes tegi mulle sellise kimbu, et... kuigi ma olin mõelnud alguses osta ühe väikese kimbu valgeid kellukaid. Siin Türgis ei ole nii, et paned lihtsalt lilled vaasi, mingisugune shleif, kipslill, möll on kohustuslik!!! Ma pidin muidugi kreepsu saama, kui lillepoe abimüüja tuli tagasi aina uute lilledega, flamingode ja mingite puhmastega...aga tegelikult tuli tulemus päris tore :) igal juhul ei jäänud see asi tagasihoidlikuks!

[Uhke lillebukett minu uuel söögilaual] Korteri otsimine läks suhteliselt valutult. Käisin kaks päeva kortereid mööda ja õnneks nägin paari kohta, mis mulle meeldisid. Korteritest enamus olid siiski maailma kõige suuremad ja tavaliselt tegelikult üsna ägedate plaanide, terrasside jms, aga täis maailma kõige koledamat tumepruunkolakas-mööblit. Ma siis küsisin, et ei tea, kas kellegile meeldib ka selline mööbel. Iraanlastele ja türklastele pidi meeldima... Ma siis vihjasin otse, et ma ju ei ole ei iraanlane ega türklane ja mulle nagu tõesti ei meeldi. Sellepeale oli kinnisvaramees väga rõõmus, et nüüd me teame, mis teile meeldib, viies mind otsejoones järgmise kolemööbliga korterit vaatama :D No aga õnneks oli sõkalde seas ka natuke teri ja nüüd ma elangi roosas majas kolmandal ja neljandal korrusel. Kuigi ma ilusat vaadet ei saanud (mida ma alguses arvasin kohustuslike asjade sekka), siis on mul kolm rõdu, kamin, kahekorruseline korter, suur vann, walk-in garderoob - ühesõnaga asjad, mida ma olen alati unistanud, et mis võiksid mu unistuste-korteris olla. Pange aadress kirja: Cinnah Caddesi Gelibolu sokak No: 3A/ 24 Cankaya, Ankara, Turkey Postikoodi ma veel ei tea...kirjutan sellest järgmine kord, pean postkontorist küsima. Ühesõnaga, ootan joonistusi ja kirjutisi ja kõige rohkem muidugi teateid, et tulete Türki mulle külla!

[Minu uus roosa kodu, kaks ülemist korrust, näete, ma lehvitan :)] Hetkel on Türgis suur püha - Bayram, see tähendab, et ramadaan (mis türgi keeles on Ramazan) sai läbi ja selle puhul süüakse suuremates kogustes magusat ja kommi ja kui külastatakse inimesi või kohtutakse nendega, siis kingitakse neile kommikarpe. Ramadaan oli siin sellise kuumaga ikka üks hull asi, nad ei söö ega joo (isegi vett) terve päeva, st hommikul päikesetõusust kuni õhtul päikeseloojanguni. Ja kui ma kodus külmkapi juures vett käisin joomas, siis oli mul alati nii piinlik, sest need töömehed, kes mu juures toimetasid, ei olnud ju terve pika päeva joonud... Tervislik see asi küll ei saa olla. Nad ju ärkavad spetsiaalselt enne päikesetõusu kl 4 üles, et kõht täis pugida ja siis õhtul u kl 19:50 algas Iftar, see on ramadaani ajal selline pidulik hetk, kus kõik maailma muslimid istuvad koos laua taha, et õhtust süüa ja see pidi selline eriline emotsionaalse sideme looma. Ilmselt küll eriline tunne, aga kui me käisime ühel õhtul Hamamönüs (Ankara üks vanimaid linnaosi) Iftaril, siis minu kõrval türklased, kes olid paastunud, siis mingit härrast momenti ma küll selle osas ei näinud, kui nad ahnelt kolm saia ja kolm kausitäit suppi endale sisse kugistasid...et siis praadide ja muuga jätkata.

[Esimene õhtusöök Türgis] Kui väljaarvata see, et tööd on üpris palju juba ja sisseelamine on võtnud natuke aega ja et interneti sissesaamine ei ole nii kerge nagu Eestis ning suure möllu peale pandi mulle 2 satelliitpanni, mis kumbki peaksid edastama eluhäid kanaleid ja peale mille installeerimist on mul täpselt 2 RV uudistekanalit ja 2 türgi kanalit, kust vahel tuleb saateid/filme, millele türgi keelt peale ei loeta (kõik head rahvusvahelised kanalid on koodiga, aga seda mulle muidugi ei öeldud, veel vähem seda, et Türgis ei saa koodi maha võtta. Kuigi ma ei saa aru, miks Türgis koodi maha võtta ei saa, sest muidu saab siin kõike, sahkerdamine/dubleerimine/kopeerimine on Türgi elu üks osa, inimesed käivad mööblipoes, teevad ilusatest mööblitükkidest pilte ja siis lasevad oma klemmil samasuguse teha...), on elu nagu lill :) Muidugi selle paari nädalaga olen aru saanud, et kiiremas korras tuleb taas alustada Türgi keele tundidega, sest siin ei saa keegi mitte midagi aru! Inglise keele võid unustada kui linnas tahad asju ajada, restoranis tellida või poes miskit osta. Nad küll kutsuvad kellegi tagaruumist, kes ilmselt oma CV-le on kunagi kirjutanud, et oskab inglise keelt, aga heal juhul oskab see inimene sulle Hello! öelda, edasi läheb ikka jutt türgikeelseks ja kui sa aru ei saa, on see sinu probleem! Hehh, eks ma üritan septembris taas õpinguid alustada :) Musikallipaid Teile Türgimaalt! Igatsen! Iyi bayramlar! Görüsürüz! Julika