Diplomaatide luksuslik elu välismaal ja seiklused ilumaailmas

Kallid sõbrad, jälle on kuu aega möödunud kui ma viimati blogisse kirjutasin. Ilmselt on aeg tõele näkku vaadata ja aru saada, et tihedamini kui kord kuus ma ilmselt kirjutada ei jaksa... Eks siin Türgis on parasjagu tegemist, nii et kuigi mul ikka nett kodus sees on, siis millegipärast ei raatsi eriti kodus peale tööd enam arvuti taga istuda. Kahepoolse saatkonna elu erineb üsna palju sellest, mis näiteks alalises esinduses Brüsselis toimub. Brüsselis ajab igaüks oma asja ja selliseid suuri vastuvõtte ja pidusid on väga vähe. Aga Ankaras, olles küll kaugeltvaadates võibolla tühine pealinn, siis siin on kõik kohal ja diplomaatiline korpus on väga suur. Selle nädala agenda näeb välja umbes selline: Esmaspäeval töölõuna kolleegidega, Teisipäeval kohtumine Türgi firma esindajaga, kes on huvitatud Eestisse tuuleenergia sektorisse investeerimisest, õhtul Jaapani vastuvõtt koos maailma kõige parema sushiga, Kolmapäeval õhtusöök Briti kollegi juures, et tervitada uut EL delegatsiooni asejuhti, Neljapäeval hommikul EL liikmesriikide saatkondade juhtide kohtumine, lõuna eurominister Egemen Bagisega, õhtul Rumeenia vastuvõtt...oehh, Reedel päeval Türgi kohaliku käsitöölaada avamine, õhtul Ankara diplomaatide klubi pidu, teema 90ndad, Laupäeval Briti saatkonna korraldatud Red Lions Club... Ühesõnaga saate umbes aru, kui palju siin igal nädalal sotsiaalseid üritusi toimub. Peale sellist tralli tahaks muidugi kodus olla ja end teki sisse kerida ja mitte kellegagi kunagi rääkida :P

[Vaade Ankarale Botaania pargist. Sama maatähis - Sheratoni hotell paistab ka minu koduaknast] Sest tegelikult ka - igal õhtul vastuvõtul veiniklaasi taga võõraste inimestega rääkimine on väsitav ja tegelikkuses palju vähem glamuursem kui see esmapilgul paistab... Aga ärge saage minust valesti aru - mulle meeldib mu siinne töö väga! Ankara on meeletult huvitav sihtkoht, kogu siinses sise- ja välispoliitikas toimuv on põnev, kiiresti muutuv ning Türgi kaal rahvusvahelisel areenil on samuti mainimistvääriv. Süüria, Gazas toimuv, Egiptus, Lähis-Ida laiemalt, ka Kesk-Aasia - kõik on siin olulised teemad ja palju lähemal kui Eestis või Brüsselis olles. Maailmapilt siitpoolt on tõepoolest teistsugune. Aga ega ainult tööd siis ka siin ei tehta. Üks asi, millest ma kirjutada tahtsin, on Türgi äärmiselt huvitav ilumaailm ehk siis peamiselt kõik see, mis seotud iluteenustega. Minu esimene kokkupuude ilusalongiga oli kõike muud kui positiivne. Peale pikka kiiret perioodi, kus ma olin mitu nädalat üksi pea kõikide saatkonna ülesannetega tegelenud, tundsin, et ma olen midagi head väärt... Ja miks mitte näiteks pediküüri. Seadsingi sammud ühte ilusalongi, kus isegi saadi aru, et ma soovin pediküüri, aga edasi muidugi ei saanud ei nemad aru minust ega mina neist. Seega hakati mulle igasugu iluteenuseid pakkuma. Äkki ma tahaks juustepesu, siis kuivatamist, siis lõikust...ja lõpuks väljusin ma salongist suurte lokkidega, olles lõpuks andnud järele innukale juuksuripoisile (siin on juuksurid ainult mehed, naistel on lubatud heal juhul vaid pead pesta!)minu juuste otsi natuke nüsida. Ja ega ka lokke ei tehta siin nii nagu Eestis. Sinu pea ümber on vähemalt 2-3 meest, kes Su pea kohal ohtlikult kuumade lokitangidega vehivad... Samal ajal kui mitu meest Sinu pea ja juuste juures toimetab, teeb tütarlaps pediküüri. Seda teevadki nad vist ainult juuksuri juures, sest teistmoodi ei ole see kunagi juhtunud. Sina istud juuksuritoolis ja maniküürija/pediküürija tuleb väikese tumbaga Sinu juurde, kus peal ta istub ja Sinu kallal toimetab. Tumba sees on tal kõik vajalik, vatitupsud, viilid, küünelakid jms. Mõnes mõttes on see jube mugav ja kusagil tunniga saad end korda, täielikult, juuksed, küüned ja varbaküüned, sest samal ajal kui üks neid teeb pediküüri, teeb teine naine maniküüri. Ja milline aja kokkuhoid! Ja ma pean ütlema, et sellise sebimisega enda ümber on suhteliselt lihtne harjuda...päris mõnus kui Sina oled tähelepanu keskpunktis :) Esimese ilusalongiskäigu jama oli see, et kogu see luksus läks mulle kalliks maksma. Ilmselt oli see võimalik ainult seetõttu, et nad võtsid minult kõige kallima juukselõikuse tasu, kuigi noormees tegi paar korda kääridega tsakk-tsakk. Ühesõnaga natuke võttis otsi. Ja pealekauba lõikas maniküürija mulle varbasse sisse, nii et ma hingasin kergendatult kuna teadsin, et mul on B-hepatiidi kaitsesüstid tehtud. Aga peale seda võin ma öelda, et olen Türgi teenindusega rahul. Nüüd on mul koguni oma isiklik salong Magic Touch, kus alati mõni kunde istub, kes ka inglise keelt räägib, kuna ükski töötaja seda muidugi ei tee. Kõige meeldejäävam iluteenusekogemus pärineb muidugi hammamist. See on tõesti mõnus! Kõigepealt tuleb endale leida hammami küürijanaine. Ja ega see enam pärast esimest korda muutu. See küürijanaine, kes sind korra on küürinud, küürib ilmselt elu lõpuni. Ja minu küürijanaine on õnneks väga tore ja muidugi suurte tugevate käte ja laia naeratusega. Küürimise ajal lööb ta vahel lahti Türgi laulukese, mida on nii tore kuulata, kusjuures kogu hammam kõlab vastu.

[Hammami süda - kuum lavats, mille peal Sind küüritakse] Hammamis käivad asjad nii: Astud uksest sisse ja maksad kassast selle eest, mida Sa soovid - kas küürimist, seebitamist, kohvikoorimist, massaazhi või ka pediküüri, maniküüri, epilatsiooni ja tont teab veel mida. Hammami minnes võtad kaasa endale oma kausikese, mis Sulle hammami juhataja kätte on pannud, sellega istud saunas kraani juurde, kust tuleb eraldi torudest nii kuuma kui külma vett. Seal saad end selle veega natuke lobistada, kui soovid lähed sauna kuuma ruumi (mitte päris meie sauna moodi, vaid selline, kus kuumus tuleb pingi alt kuumast kivist), kui küürijanaine Sind kutsub, heidad hammami keskele soojale kivile pikali ja ta alguses küürib tugeva nuustikuga kogu paha naha maha. Uskumatud naharullid rulluvad lahti...kuigi sa oma arust pesed end üsna tihti. Seepeale valatakse pakk Türgi kohvi kaussi ja sellest tehakse uskumatult mõnusa lõhnaga kehakoorija, mis kehale masseeritakse ja millega Sa nagu koll natuke hammamis ringi käid. Aga kõik käivad, seega pole vaja muretseda :P Seepeale tuleb seebitamine, kus kogu keha seebiga kokku tehakse ja muditakse nii, et sa ei tahaks enam kunagi sealt kuuma kivi pealt ära minna. Kahjuks aga lõppeb kogu see mõnu ükskord ära ja küürijanaine peab järgmise kliendi juurde minema. Ühesõnaga taas Türgimoodi mõnus ümardamine, mille eest Sa muidugi ise maksad, aga mis kindlasti on väärt proovimist. Pean ütlema, et naisküürija on palju parem kui see vuntsidega mees, kes mind ükskord Antalyas küüris... Hammamist väljaspool on suur istumisruum, kus kõik naised peale hammami teed joovad ja keelt peksavad... Enamus on proovinud mulle ka oma poegi või vendi meheks sokutada, sest see on neil suur ülesanne. Mul on tunne, et kõigil naistel on mõni meessugulane, keda mulle sokutada. Huvitav jah, et Türgi emadel pole midagi selle vastu, et nende poeg välismaalasega abielluda võiks... pigem nad soovivadki seda, sest Türgi naised polevat piisavalt head.

[Hammami puhkeruumi lagi] Hammamist väljaspool teisel korrusel saad mitmesuguseid iluteenuseid nautida. Maniküüri ja pediküüri tehakse odavalt aga nagu nõukaajal, ei pane siin keegi aluslakki ja pealislakki. Viil on metallist, küünelaki värvivalikuid on umbes 5. Aga töö on kiire ja korralik. Epileerimist tehakse ka, neil on mingi imelik valge asi nagu näts, millega nad karvu eemaldavad. Ja türgis ei ole sellist asja nagu Brasiilia epilatsioon ja midagi muud... kui Sa just eraldi ei palu, siis võetakse alati kõik ära.. Ja eriline ime mu meelest on see kui nad kahe niidiga karvu välja tõmbavad. Nii kulmud kui vuntsid saavad korda. Uskumatult lihtne ja samas keeruline tundub see. Ja ma pole seda kunagi mujal näinud. Peaks ära õppima selle kunsti.

[Lutsud enne ja pärast hammami] Nagu näete, ei ole elu siin Türgis üldse mitte halb. Kui vaid natuke ringi vaadata , uusi ja huvitavaid asju proovida ja mitte lasta endal nahk kõrvade üle tõmmata (mida paljud siin siiski alguses teha püüavad). Teil seal juba lumi ja jõulutunne kindlasti südames! Meil siin on ikka umbes 5 kraadi ja kuigi tunne väljas seistes on üsna külm, siis lund pole veel maha sadanud.. Ei tea kas jõuabki enne sadada kui ma Eestimaale jõuludeks tulen??? Sel nädalavahetusel igatahes lähen Saksa kooli jõululaadale, sest äkitsi on hinge pugenud unistus piparkookidest, hapukapsast ja jõulukaunistustest :P

Ilusat jõuluootust! Julika

Muna keetmine Ankara moodi ja kohtumine Clooneyga

Ohhohooo, head sõbrad, tean, et olen olnud oma truuide lugejate suhtes ebaõiglane ja kirjutamisse liiga pika pausi jätnud. Aga püüan nüüd end parandada ja alustan koguni mitme sissekandega... kui nett vastu peab ja jõudu jätkub. Vahepeal lihtsalt otsustasin, et ootan järgmise sissekandega kuni kodus internett sees on...see muidugi võttis tavapärasest kauem aega. Tõepoolest, Türgis nett koju sisse saada, ei ole kerge tegu. Kuigi ühel toredal pühapäevasel pärastlõunal helistas meeldiva häälega türgi noormees, kes rääkis väga head inglise keelt ja teatas, et ta tahaks mind minu netiühendusega aidata. Ja üllatus,üllatus, peale mõnekümneminutist telefonikõne sel samal õhtul, tuli internett minu juurde ja on siin sellest päevast alates. Peale seda kui kõik mu töökaaslased, sõbrad nii türgi kui inglise keeles umbes saja klienditeenindajaga rääkisid, ootasin umbes 10 korda taas 48 tundi, peale mida lubati KÕIK KORDA TEHA... Õnneks jääb inimesele siiski meelde kõik hea ja peale neti tulekut, ei mäletagi ma enam kui jube möll enne selle tulekut oli. Ja nüüd on mul muidugi veel suuremaid üllatusi - minu asjad ja ka auto saabus lõpuks Ankarasse!!! Peale mitmekuist sebimist Türgi bürokraatiaga, teatati mulle ühel päeval, umbes 85 päeva peale Türki saabumist, et minu asjad saabuvad homme!!! Olin kodus ootamas kui mu tähelepanu võitis õuest kostuv jube krigin ja plekikolin... tundsin halba ja näe, oligi mu maja ees maailma kõige kitsamal ja kinnipargitumal tänaval minu autot transportiv auto sõitnud eest ära ühe parkiva auto peegli. Õnneks siiski midagi väga hullu polnud ja kohaletulnud politseinikud lahkusid samuti kiirelt. Auto laaditi maha ja pakid ka. Ja siis ootas mind ees päevi pakkimist-koristamist-möllamist. Kahjuks sai auto natuke laevakonteineris viga ka, aga loodan, et selle maksab kindlustus. Kuigi ilmselt paberimäärimist kogu selle asjaga on taas omajagu.

Uups...avarii.

[Minu auto on kohal!] Lisaks kõikidele nendele arengutele, toimus muidugi maailma ajaloo seisukohalt palju olulisemaid asju. Näiteks andis oma volikirjad üle Türgi president Gülile Eesti uus suursaadik Türgis hr. Miko Haljas. Mul oli au selle sündmuse tunnistajaks olla ja ka ise korraks president Güliga paar sõna vahetada ja kättpidi teretada. Türgi presidendiloss on üsna uhke, kuigi mitte just väga vana. Nojah, eks kogu see linn, Ankara siis, on üsna uus. Türgi riigi looja, hr Mustafa Kemal Atatürk otsustas pealinna Istanbulist (vana Konstantinoopol) Ankarasse tuua ja alates 13.oktoober 1923 ongi see pealinn. Alguses oli Ankaras umbes 35 000 elanikku, tänaseks on see kasvanud 5 miljoni elanikuni. Aga üks asi on Ankara juures veel huvitav - see on mägine linn ja asub umbes 1000 m kõrgusel.

[Julika ja Gül (või hoopiski George Clooney nagu üks sõber Facebookis kahtlustas...sest kes on neid, st Güli ja Clooneyt koos ühes toas näinud??? :)]

[Kogu gäng] Seesama kõrgus sai mulle ühel päeval eriti selgeks kui hakkasin end sättima ühele naiste-õhtule. Taani kolleegi naine Benedikta korraldas enda pool õhtusöögi, kuhu olid kutsutud nii diplomaadid kui diplomaatide naised (kõik naised) ja igaüks tõi kaasa ühe toidu (loos oli teinud kindlaks, kas see on eelroog, pearoog, salat, magustoit, puuviljad vms). Päris vahva idee ja väga meeldiv õhtu! Aga nali oli selles, et kuna mina pidin suupisteid/eelrooga viima, siis plaanisin teha kiluvõileibu. Ütleme nii, et need läksid nagu kuumad saiad :) Aga jama oli nende kiluvõileibade valmistamisega, eriti muna keetmisega. Keedan ja keedan ja muna on ikka pehme, juba valmistan mõned vedela munaga võileivad...ja aru ma ei saa, et mis värk on... Keedan siis veel ja veel... lõpuks tundub, et munad siiski lõpuks on kõvaks keenud (või nohh päris kõvaks nad muidugi ei läinudki). Ja kui ma peole jõuan, siis tuletab mulle Benedikta meelde, et Ankara on nii kõrgel, seepärast munad keevadki kauem!!! Jahh, muidugi, seep see oligi! Ma ju ise isegi tean seda fakti, näiteks päris kõrgel mägedes pead ikka eriti kõvasti seda muna keetma...aga isegi Ankaras näe, efekt igatahes olemas. Et te nüüd siis ka teate kui muna hakkate siin Ankaras keetma :)

[Tavapärane Türgi hommikusöök. Eriti meeldib mulle kaymak, mis on põhimõtteliselt koore pealt ära kooritud koor ja mida süüakse meega...nii hea...ja ilmselt sadatuhat kalorit :)] Vahepeal sai käidud ka Istanbulis haridusmessil tutvustamas Eesti haridust ja Eestit kui sihtkohta oma õpinguid jätkata. Eesti ständ oli päris suur ja muljetavaldav ja huvi oli üsna suur. Eriti tundsid türklased huvi TTÜ ja inseneriõppe vastu. Türgi enda ülikoolide vastuvõtuvõime on üsna väike ja vähe on väga häid koole, seega kasutatakse üsna aktiivaselt võimalust end välismaal koolitada.

[Eesti lauad haridusmessil]

[Eestit taevani kiitmas :)] Eesti head koolid ja muidugi ka taskukohane elamine on üsna head motivaatorid ja seetõttu on viimastel aastatel türklastest õpilaste arv mitmekordistunud. Ühel õhtul sai ka Tartu Ülikooli türklastest vilistlastega nende kogemustest pikemalt õhtusöögilaua taga räägitud. Sume Istanbuli õhtu, maitsev kalarestoran ja hurmav vaade Bosporuse lahele, lisaks kohtumine inimestega, kellel on Eestist peaaegu vaid head või väga head kogemused/muljed, oli üsna südantkosutav :)

[Õhtusöök TÜ alumniga]

Musta mere ahvatlused

Heihoooo, kallid sõbrad, mina taas siinpool, Türgi avaruste keskelt, levhitan teile!!! Ja saadan muidugi soojad tervitused, sest kuuldavasti on kodumaal juba sügise-hõngu tunda! Meil siin on endiselt suvi ja kuna ma lõpuks ometi otsustasin Ankarast põgeneda ja eelmisel nädalavahetusel end Musta mere kallastelt leidsin, siis on kuidagi eriti suvine see olemine!

[vaated Amasrale]

[vaade minu pansionaaditoa aknast] Amasra on tõeline paradiis, vähemalt end hulluks töötanud kontorirotile, kes tunneb end kui tühjaks pigistatud sidrun. Kui ma reedel lõpuks pea padjale sain, mõtlesin, et ohhh, ilmselt siis on ees selline rahulik nädalavahetus, aga võta näpust. Laupäeva hommikul oli kohe selline tunne, et peab kusagile minema! Mõeldud-tehtud! Ajasin saatkonna bussile tuurid sisse ja asusin Musta mere poole (põhja siis) teele. Peale 300 km sõitu, kus mu ainsaks kaaslaseks olid Prantsuse shanssoonid (mu muusikakogu koosneb hetkel 3 plaadist Prantsuse vana-kooli muusikast, à la Piaf, Serge Gainsbouroug, Brassens etc), jõudsin mägisele ja metsalisele maastikule. Ning kui lõpuks künka tagant paistis suur sinine meri, oli mu õnn lause meeletu! Nii hea tunne oli taas mere ääres olla. See suur mere igatsus tuleb ikka väga peale kui kaua aega pole mere ääres käinud (ja 3 nädalast Ankarast oli küllalt, et see tekiks).

Igatahes oli mu rõõm piiritu ja mööda mäe külge alla vonklev rada, mille jooksul pidin korraga nii ilusat vaadet kui teisi vastutulevaid autosid jälgima, oli üsna suur väljakutse :)

Amasras oli kohe eriline õhk, mereõhk, kuum, ootust täis. Esimese asjana parkisin bussi ära ja leidsin u 2 minutiga endale ühe Türgi perekonna poolt peetud pansionis merevaatega toa.
Esimene türgi keele õppetükk: ilusad eestikeelsed naisenimed Aile ja Anne tähistavad türgi keeles väga olulisi sõnu. Anne on ema ja Aile on perekond.
Ulualune leitud, asutasin end järgmisele missioonile: päevitusriideid ja rätikut ostma. Esimese suvalise poe juures haarasin ühed vähegi sobivad hilbud ja ma olin valmis. Randaaaaaa! Oehh, päike, liiv, karjuvad türgi lapsed ja soe merevesi, mida hing veel tahta oskaks!

Kui vees u tunnijagu ligunetud ja päike hakkas juba loojuma, läksin uurima, mis sellel linnal veel varuks. Tuleb välja, et tegu on väga vana kunagise Kreeka linnaga, seda on mainitud isegi Homerose eeposes. Linn on oma nime saanud Amastrise nimelise naise järgi, kes oli Dionysiuse naine. Linn oli kunagi väga oluline sadam ja eriti tuntud pukspuu poolest, mida siit eksporditi. Kuna linn asub mäe külgedel, avanevad mitmelt poolt imelilusad vaated. Istusin ühes eriti ilusa vaatega kohvikus ja jõin ühe türgi tee, mis on saanud siin  minu suureks lemmikuks :)

[Amasra Rooma impeeriumi aegne värav]

[türgi tee] Õhtu veetsin linna kõige kuulsamas ja vanemas ja paremas restoranis Canli Balik (balik ehk balõk nagu siinsed hääldavad tähendab türgi keeles kala). Siinne kohalik spetsiaalne salat viis keele alla, lisaks pakuti imevärskeid praetud anšooviseid ja ühte natuke suuremat kala, mis meenutas meie räime. Ühesõnaga selle hõrgu õhtusöögi staariks oli praetud räim :) Aga küll maitses hästi!!!!

Õhtusöögilt koju minnes avastasin, et pansionaati pidavad perenaised ja enamik külalistest olid asunud juttu puhuma maja ees olevale aiaplatsile. Kutsusid mu kohe endi sekka, pakkusid muidugi türgi teed (sest ühe tee jaoks on alati aega/ruumi/tahtmist) ja siis püüdsime suhelda. Kõik olid äärmiselt meeldivad, aga inglise keelt ei rääkinud nendest keegi. Üks naine, kes on türgi keele õpetaja Istanbulis siiski midagi mõikas ja nii me tervelt mitu tundi suhtlesimegi, käte, jalgade, minu kahe türgikeelse sõna ja selle naise kolme inglise keelse sõna kaudu. Oli tore! Ja kui ma vahepeal istusin täielikus teadmatuses, mida nad omavahel räägivad, salamisi lootes, et vast mõnest sõnast saan aru... siis ei, mitte ühestki sõnast nende jutus aru ei saanud ja kontekstist ka mitte :) Vott sulle türgikeele oskust. Ja see muidugi kinnitas tõsiasja, et türgi keelega peab tõepoolest tegelema hakkama.

[suvitaja ja veel üks türgi tee] Järgmine päev muidugi leidis mind taas mererannast, mõnus hommikusöök ilusa vaatega kohvikus, veel natuke päikest, türgi teed... ja õhtul sõitsin puhanuna Ankara suunas tagasi. Olin tõesti kaks päeva paradiisis! Ja imelik on see, et ega seda Musta mere kanti siin keegi ei kiida, kõik ikka rõhutavad, et vahemeri on ilus... aga mu meelest polnud sellel Mustal merel küll midagi viga!

[vaade Eymiri järvele] Vahepõikena veel niipalju, et vahepeal sain uudistada ka natuke Ankara ümbrust  ja käisin Eymiri järve ääres. Järv on kohe linna juures ja suur meelispaik peredele ja armastajatele, et niisama jalutada, piknikut pidada või laenutatud jalgrattaga ümber järve sõita. Järve ümber on 11 km ring.

[piknikkupidavad türklased] Ma läksin sinna, et viia türklasteni kepikõndi. Türklased muidugi vaatasid silmad punnis, et mida too hull teeb, aga ringi ma järvele koos keppidega peale tegin ja pärast järgmine päev olid lihased isegi valusad. Ja muidugi vahepeal suure spordi keskel nägin ma nii ilusat välikohvikut järve ääres, nii et lihtsalt pidin maha istuma ja ühe peatuse tegema. Minu ette keskis nagu iseenesest klaas õlut ning kalmaarirõngad (mis on siin eriti maitsvad, sidrunimahlaga) ja kuna ma ei osanud türgi keeles öelda, et ei, ma enam ei soovi, kerkis veel üks klaas õlut... Nii palju siis sportlikest ja tervislikest eluviisidest! :)

Ja vahepeal nägin ma teel nii armast kilpkonna, kes vaikselt üle tee läks.

[majad ja kilbu] Me saime suurteks sõpradeks, sest ma valvasin, et ükski auto talle peale ei sõidaks kui ta üle tee läheb ja vastutasuks tegin paar pilti, eriti äge see, kus väike kilbu üle tee kõnnib ja taamal on Ankara pilvelõhkujad. Olge te seal tublid ja sportlikud ja nautige neljapäeva, mis on türklaste suur püha (plaan oli see jutt saata teile juba eelmisel neljap, aga kahjuks nett tõrkus ja nüüd saate tervitused kätte alles nüüd)! 30.augustil 1922 peeti maha Dumlupinari lahing, mis lõpetas Türgi iseseisvussõja. Ja muidugi kõikides Türgi kodudes on väljas täna elust suuremad türgi lipud ja nende rahva isa Atatürki portreed. Panen ühe siia lõppu ka. Need silmad on nii sinised, sinised... :)

Tervitused sultanite-maalt!

Kallid sõbrad ja sugulased, kui Te olete vahepeal muretsenud, et kas vuntsidega Mustafa on mu juba oma koopasse kolmandaks naiseks viinud ja te ei kuule minust enam kunagi, siis see on asjatu! Ühte vuntsidega Mustafat isegi juba kohtasin, aga õnneks oli see taksojuht ja viis mu sinna, kuhu ma palusin.

[Luigega teel Türki] Mul on kõik hästi ja põhjus, miks ma ei ole üldse kirjutanud ja endast teada andnud, on see, et siin ju pidi kohe kibekiirelt alustama tööga, lõpetama veel vanu tööülesandeid, otsima korterit, ajama pabereid ja käima veel igasugu üritustel ja õhtusöökidel. Seega, minu ettekujutus vaiksest augustikuust, kus ma saan rahulikult sisse elada, ei ole just tõeks saanud ja kõik on võtnud veel kauem aega kui ma arvasin. Seda enam, et Türgis ei ole kõik nii lihtne, efektiivne ja online nagu armsal Maarjamaal.

[Esimese nädala ööbisime Luigega hotellis] Kogu asjaajamist teeb veelgi keerulisemaks see, et suve hakul häkkis üks terroriorganisatsioon Türgi välisministeeriumi süsteemi, milles olid diplomaatide nimed, pildid, elukohad jms, see on süsteem, kus on sees diplomaatide ID-kaardid ehk türgi keeles kimlik. Ja kuigi esialgu oli jutt, et kolme päeva pärast hakkab süsteem taas tööle, siis nüüd on sellest u kaks kuud ja süsteem ikka maas, st uut kimlikut ei saa. Aga kui Sul kimlikut ei ole, siis ei ole Sind Türgi süsteemide jaoks olemas. Näiteks ei saanud ma ilma kimlikuta ühtegi liiri kätte kohalikust pangakontorist, kuigi mul oli kaasas mu diplomaatiline pass ja allkirjade-pitsatitega saatkonna noot. Hehh, nüüd kuulsin aga, et on ka mingi ajutine kimlik ja pärast hääle kõrgendamist (ega siin muudmoodi ei saagi, kui sa ei nõua, siis asjad ei liigu, seega vaatan ja püüan õppida nendest Türgi naistest, kes jalad harki kõvasti karjudes endale asju nõuavad...ja ka saavad, st head teenindust, korralikku kaupa vms) on nüüd ka minul nö paberid sees, et see ajutine kaart saada... Fingers crossed. Asjaajamisest veel niipalju, et kui ühes kohas nõutakse kimlikut, siis teises kohas nõutakse passi. Näiteks netipulga tegemisel. Kuigi mul on Eesti ID-kaart kaasas, siis ilma passita jääd ilma netita. Ma vihastasin nii, et ... ühesõnaga kodus mul netti ei ole ja seega jääbki kirjutamine töö juurde (seekord Eesti taasiseseisvuspühal). Aga muidu on siin tore. Soe, iga päe 26-30 kraadi, õnneks saabusin ma siia just peale kuumalainet, see 42 kraadi ja rohkem oleks ilmselt liig olnud. Ja õnneks on mul kodus (ja kontoris) igas toas ka konditsioneer, seega väga kuuma pole pidanud taluma. Tekkimas on juba esimesed sõbrad, lisaks töömeestele, kes umbes 6 korda on käinud mul kodus igasugu asju parandamas ja vahetamas (tempos üks ukselink korraga), ka lähedalasuva lillepoe omanik, kes tegi mulle sellise kimbu, et... kuigi ma olin mõelnud alguses osta ühe väikese kimbu valgeid kellukaid. Siin Türgis ei ole nii, et paned lihtsalt lilled vaasi, mingisugune shleif, kipslill, möll on kohustuslik!!! Ma pidin muidugi kreepsu saama, kui lillepoe abimüüja tuli tagasi aina uute lilledega, flamingode ja mingite puhmastega...aga tegelikult tuli tulemus päris tore :) igal juhul ei jäänud see asi tagasihoidlikuks!

[Uhke lillebukett minu uuel söögilaual] Korteri otsimine läks suhteliselt valutult. Käisin kaks päeva kortereid mööda ja õnneks nägin paari kohta, mis mulle meeldisid. Korteritest enamus olid siiski maailma kõige suuremad ja tavaliselt tegelikult üsna ägedate plaanide, terrasside jms, aga täis maailma kõige koledamat tumepruunkolakas-mööblit. Ma siis küsisin, et ei tea, kas kellegile meeldib ka selline mööbel. Iraanlastele ja türklastele pidi meeldima... Ma siis vihjasin otse, et ma ju ei ole ei iraanlane ega türklane ja mulle nagu tõesti ei meeldi. Sellepeale oli kinnisvaramees väga rõõmus, et nüüd me teame, mis teile meeldib, viies mind otsejoones järgmise kolemööbliga korterit vaatama :D No aga õnneks oli sõkalde seas ka natuke teri ja nüüd ma elangi roosas majas kolmandal ja neljandal korrusel. Kuigi ma ilusat vaadet ei saanud (mida ma alguses arvasin kohustuslike asjade sekka), siis on mul kolm rõdu, kamin, kahekorruseline korter, suur vann, walk-in garderoob - ühesõnaga asjad, mida ma olen alati unistanud, et mis võiksid mu unistuste-korteris olla. Pange aadress kirja: Cinnah Caddesi Gelibolu sokak No: 3A/ 24 Cankaya, Ankara, Turkey Postikoodi ma veel ei tea...kirjutan sellest järgmine kord, pean postkontorist küsima. Ühesõnaga, ootan joonistusi ja kirjutisi ja kõige rohkem muidugi teateid, et tulete Türki mulle külla!

[Minu uus roosa kodu, kaks ülemist korrust, näete, ma lehvitan :)] Hetkel on Türgis suur püha - Bayram, see tähendab, et ramadaan (mis türgi keeles on Ramazan) sai läbi ja selle puhul süüakse suuremates kogustes magusat ja kommi ja kui külastatakse inimesi või kohtutakse nendega, siis kingitakse neile kommikarpe. Ramadaan oli siin sellise kuumaga ikka üks hull asi, nad ei söö ega joo (isegi vett) terve päeva, st hommikul päikesetõusust kuni õhtul päikeseloojanguni. Ja kui ma kodus külmkapi juures vett käisin joomas, siis oli mul alati nii piinlik, sest need töömehed, kes mu juures toimetasid, ei olnud ju terve pika päeva joonud... Tervislik see asi küll ei saa olla. Nad ju ärkavad spetsiaalselt enne päikesetõusu kl 4 üles, et kõht täis pugida ja siis õhtul u kl 19:50 algas Iftar, see on ramadaani ajal selline pidulik hetk, kus kõik maailma muslimid istuvad koos laua taha, et õhtust süüa ja see pidi selline eriline emotsionaalse sideme looma. Ilmselt küll eriline tunne, aga kui me käisime ühel õhtul Hamamönüs (Ankara üks vanimaid linnaosi) Iftaril, siis minu kõrval türklased, kes olid paastunud, siis mingit härrast momenti ma küll selle osas ei näinud, kui nad ahnelt kolm saia ja kolm kausitäit suppi endale sisse kugistasid...et siis praadide ja muuga jätkata.

[Esimene õhtusöök Türgis] Kui väljaarvata see, et tööd on üpris palju juba ja sisseelamine on võtnud natuke aega ja et interneti sissesaamine ei ole nii kerge nagu Eestis ning suure möllu peale pandi mulle 2 satelliitpanni, mis kumbki peaksid edastama eluhäid kanaleid ja peale mille installeerimist on mul täpselt 2 RV uudistekanalit ja 2 türgi kanalit, kust vahel tuleb saateid/filme, millele türgi keelt peale ei loeta (kõik head rahvusvahelised kanalid on koodiga, aga seda mulle muidugi ei öeldud, veel vähem seda, et Türgis ei saa koodi maha võtta. Kuigi ma ei saa aru, miks Türgis koodi maha võtta ei saa, sest muidu saab siin kõike, sahkerdamine/dubleerimine/kopeerimine on Türgi elu üks osa, inimesed käivad mööblipoes, teevad ilusatest mööblitükkidest pilte ja siis lasevad oma klemmil samasuguse teha...), on elu nagu lill :) Muidugi selle paari nädalaga olen aru saanud, et kiiremas korras tuleb taas alustada Türgi keele tundidega, sest siin ei saa keegi mitte midagi aru! Inglise keele võid unustada kui linnas tahad asju ajada, restoranis tellida või poes miskit osta. Nad küll kutsuvad kellegi tagaruumist, kes ilmselt oma CV-le on kunagi kirjutanud, et oskab inglise keelt, aga heal juhul oskab see inimene sulle Hello! öelda, edasi läheb ikka jutt türgikeelseks ja kui sa aru ei saa, on see sinu probleem! Hehh, eks ma üritan septembris taas õpinguid alustada :) Musikallipaid Teile Türgimaalt! Igatsen! Iyi bayramlar! Görüsürüz! Julika