neljapäev, 15. mai 2008

Musta Aafrika säravad mälestused



Lõpuks saan oma lubaduse täidetud! Siitpeale ma enam lubadusi nii kergekäeliselt välja ei anna! Tegelikult ei oleks ma saanudki varemalt midagi Aafrikast kirjutada, sest see ei ole niisama, et muudkui tuled tagasi ja hakkad kirjutama, natuke settima peavad need tekkinud tunded ja mõtted. Ooo, Aafrika on mu uus arm. Mulle tõepoolest meeldis seal. Ja Gambia ei pidavat üldse parim punkt sellel mandril olema...

Aga mulle just meeldis see teadmine, et kusagil on veel rohkem avastada ja see on alles algus. Et ma veel jõuan minna safarile ja näha lõvisid ja antiloope, sebrasid ja elevante. Seekord sai kaugelt ujuvaid jõehobusid näha ja oma käega krokodilli silitada (oi, küll see oli tegelikult õudne tunne! eriti see, kui sul seda tehes päikeseprillid keset krokodilli lagipead kukuvad. siis ma hoidsin küll hinge kinni ja palusin kõigevägevamat... õnneks oli see vend nii flegma, et ta ei viitsinud isegi silma pilgutada :)


No muidugi päike! Ja ookean! Ja perfektne kliima, kuna ei ole liiga soe ja niiske. Öösel läheb isegi natuke jahedaks nagu meil keset suve ja saab rahus magada, ei kripelda nii nagu kuumadel öödel Vahemere ääres.


Gambia inimesed. Raske on alguses öelda, kas nad vaatavad sind nagu valget paksu rahakotiga tulnukat või tõepoolest ongi nii sõbralikud ja sinust huvitunud. Hiljem muidugi suudad juba terasid sõkaldest eemaldada. Vahel ma leidsin end keset küla ainsa valge inimesena ja oli tõesti tunne, et ma olen nende jaoks nagu habemega naine või tsirkusetola, aga see huvi oli siiski kuidagi meeldiv. Tunne, kuidas naiseohtu tüdrukud vaikselt su lähedale seisma tulevad ja nii muuseas su heledaid sirgeid juukseid silitavad. Nii, et sa peaaegu seda tähelegi ei pane. Ja lapsed on lapsed nagu ikka, aga palju julgemad ja rõõmsamad kui Euroopas. Beebid sünnivad valgetena ja alles ajaga läheb nende nahk tumedamaks. Beebitüdrukutel on kõrvarõngad kõrvas ja musta pliiatsiga kulmud pähe tehtud, et ikka aru saaks, et tüdrukuga on tegemist.

Floora. Jube põnev oli näha, kuidas kasvavad viljad, mida iga päev poest osta saad, kuid kunagi pole oma loomulikus kasvukeskkonnas näinud. Jube suured ja võimsad mangopuud, paksult magusaid vilju täis. Ja india pähkel, mis kasvab jube hea magusalt lõhnava puu otsas, millel tumeroosad õied. Ja maapähel ongi maa sees kasvav pähkel, nagu kartul. Ja baobabi viljad,


millest tehakse mahla või kisselli. Ja palmimahl, mida võivad ainult teatud mehed pudelitega korjamas käia. Meie kasemahla moodi, sihukese mõnusa hapuka maitsega, millest paari päeva möödudes saab joovastav palmivein.

Enamik metsloomadest on kolonialistid ja kohalikud maha nottinud. Aga kalavarud on suured. Ja ma leidsin enda meelest sealt maailma kõige täiuslikuma kala - butterfish e. võikala. No kas ei ole ebaõiglane, et neil seal suur lihav valge lihaga kala, kus ainult üks luu st. selgroog sees? Ja muidugi see võikala ilme, suured esihambad nagu irvitaks su üle. Mu meelest parim kooslus - sisu ja välimus.
Ma käisin kalal ka ja sain ainult võikala. No proffide asi nehh :) No eks kaladel oli ka huvi mu õnge otsa komistada, kuna ma oma suures lahkuses pakkusin neile meie hotelli suurepärast (jutumärkides) hommikueinet :P You give some, you take some! Mmmmh, grillitud võikala benachini riisiga otse rannal, pole midagi paremat!

Kusjuures läbisin ka kohaliku kokakursuse, mille andis legendaarne Neil Armstrong (ei, siiski mitte see, kes kuul käis :). Üks hea sõber, kes kahjuks oma noort elu kohapeal vahel natuke liialt põletab, kuid kelle kokakunst oli muljetavaldav. Nii, et need lähedalseisjad, kes tahaksid Aafrika kööki maitsta, võivad mulle vastavaid vihjeid teha :) ehk võtangi ühel päeval ette ja valmistan mõne roa. Ja no ega siis pääse sellestki, et kõik ühest ja samast potist käega sööma peavad. Aafrikas muud moodi ei saagi. No restoranis muidugi saab, aga kui külas oled, siis nii käib. Alguses on jube kummaline, sama nagu esimest korda pulkadega süüa, kuid mingi aja pärast tundub selline viis täiesti loomulik. Kohalike jaoks on söömine lihtsalt kõhu täitmine. Ei ole sellist õhtumaale omast hedonistlikku õhtusöögi nautlemist ja tundide viisi jutustamist. Toit lauale, kõht kiiresti täis ja muid toimetusi tegema!

Head sõbrad jäid Aafrikasse. Ja muidugi sai lubatud, et lähen tagasi. Ja seal olles olin ma selles 100% kindel ka. Nüüd muidugi ei tea, kuidas tegelikkuses asjad laabuvad ja kas just Gambiasse tee tagasi viib. Aafrika mandrile kindlasti kui tervist on. Aga sõbrad endiselt helistavad ja kirjutavad. Internet on ka sinna jõudnud.


Kui juba kodus tagasi olin, küsis üks hea sõber, et kuidas siis Gambias mehed ka olid, endal salapärane ilme... See oli tingitud mingist meesteajakirjas ilmunud artiklist, kuidas Gambia on üks põhilisi naiste seksiturismi sihtkohti. Võibolla on selles tõtt ka, aga keegi siiski vägisi oma teenuseid pakkuma ei tulnud ning ihu oma väärtuste tutvustamiseks ei paljastanud (nagu seda siin Brxl-s võib teatud tänavanurkadel näha). Gambias on topless päevitamine keelatud (tegemist on siiski islamimaaga). Seda nõmedam oli vaadata reegleid eiravaid 70 a vanamutte, kes mustadel poistel oma lõtvu tisse päikesekreemiga määrida palusid. Võibolla kui ma ise 70 aastane olen, siis vaatan sellele teisiti, kuid millegipärast ma julgen/tahan/loodan selles kahelda.


Ühesõnaga vahva reis oli! Ja eriti sooja tundega mõtlen ma oma Mama-Aafrikale, kes oli maailma parim reisikaaslane! Kõik need õhtused kohalikud kabareeetendused, mida sai privaatloožist jälgitud, öised reggae-peod, kohalikud restoranikülastused, tropical fruit kokteilid, röstitud maapähklid, mis kaval ahv kinnisurutud peost varastas, veest välja hüppavad delfiinid laeva kõrval, mille kaptenil on vaja keset sõitu Allahi poole kummardada, mustad imearmsad lapsed oma koduõuel ennast unustavalt palli tagumas, koerad, kes kõik kui ühe vitsaga löödud, ja kes unistavad valgest omanikust (isegi koerad pole värvipimedad), õhtud djembe seltsis baobabi terrassil, Jakobi keset Aafrikat omandatud saksa keel ja Armsi kodused spetsialiteedid!

Päikest!

kolmapäev, 9. aprill 2008

Täitmata lubadused

No muidugi ei ole ma end kokku võtnud, nagu eelmisel korral lubasin ja oma tegemistest sel aastal üldse kirjutanud. Issand, meil ju juba aprill!!! Kehvasti on selle tahtejõuga. Jääb üle loota, et ehk vanusega tuleb teist juurde. Kuigi seda siia kirjutades tean juba ette, et see vist siiski nii ei tööta. Vanusega võib targemaks muutuda ja targutavamaks ja kortsud võivad suunurkades süveneda, aga sellist teooriat tahtejõu kohta siiski vist ei ole.

Mis siis ikka. Eks ma teen nagu alati ja annan endast parima. Kuigi vahel see parim ei ole nagu üldse mitte isegi keskpärane või rahuldav. Õnneks on vanusega tulnud ka oskus endaga kõigest hoolimata rahul olla. Kasvõi pisikeste asjade üle uhkust tunda. Mis sest, et maailm muutmata jääb ja tähed taevast alla toomata.

Tegelikult ma annan jälle kohe seepeale ühe uue lubaduse - et kirjutan oma elu esimesest Aafrika seiklusest ja kindlasti pikemalt. Piltidega! Loodan, et seekord ei pea taas paari kuu pärast endale tuhka pähe riputama :)

Luban olla homme parem kui täna!

reede, 21. detsember 2007

Jõnkadi, jõnkadi Belgia moodi..

Ma tean, et ma ei ole olnud hoolas ja kirjutanud korralikult oma tegemistest. Juba on etteheiteidki tehtud. Aga uuel aastal luban korralikuks hakata!

Lihtsalt jube kiire on olnud... Vahepeal sai töö kinnisideeks ja üks kole suur maja peaaegu nagu koduks! Aga nüüd on kõik läbi, asjad aetud, jutud peetud ja jõulud võivad tulla. Ja seekord tulevad jõulud Bruxelles. Mitte õnneks üksi pimedas toas nutta tihkudes, vaid ikka minu oma inimeste seltsis. Ja kuusk on mul uhke! Nagu mu üks Iiri sõber mainis, ei ole ta sellist suurt kuuske enne näinud. Aga siis koos otsustasime, et Grand Place´l on ikka tiba suurem. Ja kuningalossi ees ka vist natsa, aga õige natuke!

Kuidas siis need jõulud Belgia moodi tulevad? No sülti ei saa, sest selle unustas ema külmkappi kodus, aga seeeest on hulgim hapukapsast. See jääb nüüd ilmselt küll sutsu kuivemapoolseks, sest suurem osa vedelikust jooksis kohvrisse isa pesu ja sokkide vahele. Aga pole hullu! Muidugi hulgim verivorsti. Ja pohlamoosi ning kõrvitsasalatit. Mmmm... Aga muidugi see on vaid esimesel õhtul, 24ndal. Päris jõulupühal on juba kõik Belgia moodi. Jänesepraad kirsiõlle marinaadis. Foie gras viigimarjamoosiga. Speculoosi-mascarpone tort. Kõik à la Julique. Ohh, ja siis uuel aastal peab kohe uued lubadused andma peale sellist söömapidu. Tervislikud eluviisid, trenn! Mu uue aasta lubaduste nimekiri juba võtab jumet!

Ilusaid jõule!

teisipäev, 6. november 2007

Ooo good old Èire, mu vana arm!

Sai taas Iirimaal käidud... ja tükike südant jälle sinna jäetud. Ma ei saa sellest kohast ei üle ega ümber. Teised inimesed käivad ikka reisimas seal, kus nad ei ole enne käinud, aga mina tahan ikka tagasi sinna, kus vanad head tuttavad paigad ja omad inimesed. Niikui lennukist maha sain, tuli soe tunne südamesse. Natuke vihmane Dublin, nalja viskavad vanamehed bussijaamas ja tuttav kesklinn Trinity kolledži, St Stephens Green pargi ja Liffey jõega. Põhja pool ikka armsalt räämas ja lõunakallas ülesvuntsitult väikekodanlik. Ja muidugi Cork ja tema künklikkus, mis annab eriti tunda kui õhtul pubist koju hakkad minema, muidugi vaid selle pärast, et tee siis ülesmäge läheb :P Ja Kerry mäed ja metsik merekallas, väikesed paksud lambud ja rohelised aasad, mis on nii ererohelised, et silmadel hakkab valus. Ohh, ma ei suuda ära oodata, kui jälle omale vanale heale Iirimaale tagasi saan!

esmaspäev, 10. september 2007

Sport on minu sõber!

No näed siis, sport on siiski rohkemat kui kunagi ütles minu kallis sõber (quote starts) "sport on haigused, vigastused, surm..." (quote ends). No ega ma ei olegi ju kunagi spordivastane olnud...olen ju muuhulgas käinud tennise, kergejõustiku, aeroobika, nabatantsu, bodypumpi, pilatese, step, ujumise, vehklemis ja jumal teab mis trennis, aga nagu sellest loetelust selgub, ei ole püsivusega minu puhul eriti liialdatud :) Aga näe, vana hobune leiab ka tera or smth- olen juba üle kuu käinud ilusasti trennis ja ma ei näe ikka veel väsimuse märke. No see peab olema midagi erilist, kui pühapäeval minnakse peale laupäevast soolaleivapidu, mis lõppes u 5 hommikul, ilusti trenni ja ujutakse peale seda veel pool tundi. No kindlasti on oma roll ka sellel, et spordiklubi on 7 minuti jalatee kaugusel kodust, puhtad rätikud ulatab naeratav töötaja Sulle klubisse sisenedes kätte, kui soovid miskit jahutavat ja kosutavat, võtad külmikust tasuta smuuti, on olemas saun (ma keeldun seda Soome saunaks kutsumaks), mis enamus ajast on tühi, hammam, jacuzzi, imetore pilatese treener, kes võib 45 min rääkida personaalselt mulle mu selja olukorrast, koduse aksendiga Iiri treener, kes tegi mulle sobiva personaalkava.... Lausa patt on mitte 3-4 korda nädalas sellist erilist tunnet kogeda. Hehe, muidugi ei ole kogu see luksus tasuta, aga ma arvan, et ehk siin peitub lisamotivaator....esimese aasta oled klubiga seotud ja liikmelisust ei saa enne aasta möödumist lõpetada. Päris kaval nipp! Ja muidugi see magus väsimus, mis peale trenni vargsi ligi hiilib, tunne lihastes, et rasv põleb, see kui enam levelil 8 ei ole üldse raske trenažöörida ja keerad vunki juurde, kui tavapäraste poolkiilanevate ja vanade ärimeeste hulka satub noor ja tugev mees, kes trenni veel isuäratavamaks muudab! Hmmm, peab vist trenniasjad homme taas kaasa võtma...

reede, 10. august 2007

P.P.S.

Rahva tungival soovin muutsin oma armastusega tehtud lilla-roosa blogi taas selleks bloggeri vabriku omaks. Näete, kui mõjutatavaks ma muutunud olen!

neljapäev, 9. august 2007

P.S.

Jälgige värvigammat, mis ma oma blogile valisin! Ma loodan, et see nähtus on mööduv...