esmaspäev, 20. august 2012

Tervitused sultanite-maalt!

Kallid sõbrad ja sugulased, kui Te olete vahepeal muretsenud, et kas vuntsidega Mustafa on mu juba oma koopasse kolmandaks naiseks viinud ja te ei kuule minust enam kunagi, siis see on asjatu! Ühte vuntsidega Mustafat isegi juba kohtasin, aga õnneks oli see taksojuht ja viis mu sinna, kuhu ma palusin.
[Luigega teel Türki] Mul on kõik hästi ja põhjus, miks ma ei ole üldse kirjutanud ja endast teada andnud, on see, et siin ju pidi kohe kibekiirelt alustama tööga, lõpetama veel vanu tööülesandeid, otsima korterit, ajama pabereid ja käima veel igasugu üritustel ja õhtusöökidel. Seega, minu ettekujutus vaiksest augustikuust, kus ma saan rahulikult sisse elada, ei ole just tõeks saanud ja kõik on võtnud veel kauem aega kui ma arvasin. Seda enam, et Türgis ei ole kõik nii lihtne, efektiivne ja online nagu armsal Maarjamaal.
[Esimese nädala ööbisime Luigega hotellis] Kogu asjaajamist teeb veelgi keerulisemaks see, et suve hakul häkkis üks terroriorganisatsioon Türgi välisministeeriumi süsteemi, milles olid diplomaatide nimed, pildid, elukohad jms, see on süsteem, kus on sees diplomaatide ID-kaardid ehk türgi keeles kimlik. Ja kuigi esialgu oli jutt, et kolme päeva pärast hakkab süsteem taas tööle, siis nüüd on sellest u kaks kuud ja süsteem ikka maas, st uut kimlikut ei saa. Aga kui Sul kimlikut ei ole, siis ei ole Sind Türgi süsteemide jaoks olemas. Näiteks ei saanud ma ilma kimlikuta ühtegi liiri kätte kohalikust pangakontorist, kuigi mul oli kaasas mu diplomaatiline pass ja allkirjade-pitsatitega saatkonna noot. Hehh, nüüd kuulsin aga, et on ka mingi ajutine kimlik ja pärast hääle kõrgendamist (ega siin muudmoodi ei saagi, kui sa ei nõua, siis asjad ei liigu, seega vaatan ja püüan õppida nendest Türgi naistest, kes jalad harki kõvasti karjudes endale asju nõuavad...ja ka saavad, st head teenindust, korralikku kaupa vms) on nüüd ka minul nö paberid sees, et see ajutine kaart saada... Fingers crossed. Asjaajamisest veel niipalju, et kui ühes kohas nõutakse kimlikut, siis teises kohas nõutakse passi. Näiteks netipulga tegemisel. Kuigi mul on Eesti ID-kaart kaasas, siis ilma passita jääd ilma netita. Ma vihastasin nii, et ... ühesõnaga kodus mul netti ei ole ja seega jääbki kirjutamine töö juurde (seekord Eesti taasiseseisvuspühal). Aga muidu on siin tore. Soe, iga päe 26-30 kraadi, õnneks saabusin ma siia just peale kuumalainet, see 42 kraadi ja rohkem oleks ilmselt liig olnud. Ja õnneks on mul kodus (ja kontoris) igas toas ka konditsioneer, seega väga kuuma pole pidanud taluma. Tekkimas on juba esimesed sõbrad, lisaks töömeestele, kes umbes 6 korda on käinud mul kodus igasugu asju parandamas ja vahetamas (tempos üks ukselink korraga), ka lähedalasuva lillepoe omanik, kes tegi mulle sellise kimbu, et... kuigi ma olin mõelnud alguses osta ühe väikese kimbu valgeid kellukaid. Siin Türgis ei ole nii, et paned lihtsalt lilled vaasi, mingisugune shleif, kipslill, möll on kohustuslik!!! Ma pidin muidugi kreepsu saama, kui lillepoe abimüüja tuli tagasi aina uute lilledega, flamingode ja mingite puhmastega...aga tegelikult tuli tulemus päris tore :) igal juhul ei jäänud see asi tagasihoidlikuks!
[Uhke lillebukett minu uuel söögilaual] Korteri otsimine läks suhteliselt valutult. Käisin kaks päeva kortereid mööda ja õnneks nägin paari kohta, mis mulle meeldisid. Korteritest enamus olid siiski maailma kõige suuremad ja tavaliselt tegelikult üsna ägedate plaanide, terrasside jms, aga täis maailma kõige koledamat tumepruunkolakas-mööblit. Ma siis küsisin, et ei tea, kas kellegile meeldib ka selline mööbel. Iraanlastele ja türklastele pidi meeldima... Ma siis vihjasin otse, et ma ju ei ole ei iraanlane ega türklane ja mulle nagu tõesti ei meeldi. Sellepeale oli kinnisvaramees väga rõõmus, et nüüd me teame, mis teile meeldib, viies mind otsejoones järgmise kolemööbliga korterit vaatama :D No aga õnneks oli sõkalde seas ka natuke teri ja nüüd ma elangi roosas majas kolmandal ja neljandal korrusel. Kuigi ma ilusat vaadet ei saanud (mida ma alguses arvasin kohustuslike asjade sekka), siis on mul kolm rõdu, kamin, kahekorruseline korter, suur vann, walk-in garderoob - ühesõnaga asjad, mida ma olen alati unistanud, et mis võiksid mu unistuste-korteris olla. Pange aadress kirja: Cinnah Caddesi Gelibolu sokak No: 3A/ 24 Cankaya, Ankara, Turkey Postikoodi ma veel ei tea...kirjutan sellest järgmine kord, pean postkontorist küsima. Ühesõnaga, ootan joonistusi ja kirjutisi ja kõige rohkem muidugi teateid, et tulete Türki mulle külla!
[Minu uus roosa kodu, kaks ülemist korrust, näete, ma lehvitan :)] Hetkel on Türgis suur püha - Bayram, see tähendab, et ramadaan (mis türgi keeles on Ramazan) sai läbi ja selle puhul süüakse suuremates kogustes magusat ja kommi ja kui külastatakse inimesi või kohtutakse nendega, siis kingitakse neile kommikarpe. Ramadaan oli siin sellise kuumaga ikka üks hull asi, nad ei söö ega joo (isegi vett) terve päeva, st hommikul päikesetõusust kuni õhtul päikeseloojanguni. Ja kui ma kodus külmkapi juures vett käisin joomas, siis oli mul alati nii piinlik, sest need töömehed, kes mu juures toimetasid, ei olnud ju terve pika päeva joonud... Tervislik see asi küll ei saa olla. Nad ju ärkavad spetsiaalselt enne päikesetõusu kl 4 üles, et kõht täis pugida ja siis õhtul u kl 19:50 algas Iftar, see on ramadaani ajal selline pidulik hetk, kus kõik maailma muslimid istuvad koos laua taha, et õhtust süüa ja see pidi selline eriline emotsionaalse sideme looma. Ilmselt küll eriline tunne, aga kui me käisime ühel õhtul Hamamönüs (Ankara üks vanimaid linnaosi) Iftaril, siis minu kõrval türklased, kes olid paastunud, siis mingit härrast momenti ma küll selle osas ei näinud, kui nad ahnelt kolm saia ja kolm kausitäit suppi endale sisse kugistasid...et siis praadide ja muuga jätkata.
[Esimene õhtusöök Türgis] Kui väljaarvata see, et tööd on üpris palju juba ja sisseelamine on võtnud natuke aega ja et interneti sissesaamine ei ole nii kerge nagu Eestis ning suure möllu peale pandi mulle 2 satelliitpanni, mis kumbki peaksid edastama eluhäid kanaleid ja peale mille installeerimist on mul täpselt 2 RV uudistekanalit ja 2 türgi kanalit, kust vahel tuleb saateid/filme, millele türgi keelt peale ei loeta (kõik head rahvusvahelised kanalid on koodiga, aga seda mulle muidugi ei öeldud, veel vähem seda, et Türgis ei saa koodi maha võtta. Kuigi ma ei saa aru, miks Türgis koodi maha võtta ei saa, sest muidu saab siin kõike, sahkerdamine/dubleerimine/kopeerimine on Türgi elu üks osa, inimesed käivad mööblipoes, teevad ilusatest mööblitükkidest pilte ja siis lasevad oma klemmil samasuguse teha...), on elu nagu lill :) Muidugi selle paari nädalaga olen aru saanud, et kiiremas korras tuleb taas alustada Türgi keele tundidega, sest siin ei saa keegi mitte midagi aru! Inglise keele võid unustada kui linnas tahad asju ajada, restoranis tellida või poes miskit osta. Nad küll kutsuvad kellegi tagaruumist, kes ilmselt oma CV-le on kunagi kirjutanud, et oskab inglise keelt, aga heal juhul oskab see inimene sulle Hello! öelda, edasi läheb ikka jutt türgikeelseks ja kui sa aru ei saa, on see sinu probleem! Hehh, eks ma üritan septembris taas õpinguid alustada :) Musikallipaid Teile Türgimaalt! Igatsen! Iyi bayramlar! Görüsürüz! Julika

neljapäev, 15. mai 2008

Musta Aafrika säravad mälestused



Lõpuks saan oma lubaduse täidetud! Siitpeale ma enam lubadusi nii kergekäeliselt välja ei anna! Tegelikult ei oleks ma saanudki varemalt midagi Aafrikast kirjutada, sest see ei ole niisama, et muudkui tuled tagasi ja hakkad kirjutama, natuke settima peavad need tekkinud tunded ja mõtted. Ooo, Aafrika on mu uus arm. Mulle tõepoolest meeldis seal. Ja Gambia ei pidavat üldse parim punkt sellel mandril olema...

Aga mulle just meeldis see teadmine, et kusagil on veel rohkem avastada ja see on alles algus. Et ma veel jõuan minna safarile ja näha lõvisid ja antiloope, sebrasid ja elevante. Seekord sai kaugelt ujuvaid jõehobusid näha ja oma käega krokodilli silitada (oi, küll see oli tegelikult õudne tunne! eriti see, kui sul seda tehes päikeseprillid keset krokodilli lagipead kukuvad. siis ma hoidsin küll hinge kinni ja palusin kõigevägevamat... õnneks oli see vend nii flegma, et ta ei viitsinud isegi silma pilgutada :)


No muidugi päike! Ja ookean! Ja perfektne kliima, kuna ei ole liiga soe ja niiske. Öösel läheb isegi natuke jahedaks nagu meil keset suve ja saab rahus magada, ei kripelda nii nagu kuumadel öödel Vahemere ääres.


Gambia inimesed. Raske on alguses öelda, kas nad vaatavad sind nagu valget paksu rahakotiga tulnukat või tõepoolest ongi nii sõbralikud ja sinust huvitunud. Hiljem muidugi suudad juba terasid sõkaldest eemaldada. Vahel ma leidsin end keset küla ainsa valge inimesena ja oli tõesti tunne, et ma olen nende jaoks nagu habemega naine või tsirkusetola, aga see huvi oli siiski kuidagi meeldiv. Tunne, kuidas naiseohtu tüdrukud vaikselt su lähedale seisma tulevad ja nii muuseas su heledaid sirgeid juukseid silitavad. Nii, et sa peaaegu seda tähelegi ei pane. Ja lapsed on lapsed nagu ikka, aga palju julgemad ja rõõmsamad kui Euroopas. Beebid sünnivad valgetena ja alles ajaga läheb nende nahk tumedamaks. Beebitüdrukutel on kõrvarõngad kõrvas ja musta pliiatsiga kulmud pähe tehtud, et ikka aru saaks, et tüdrukuga on tegemist.

Floora. Jube põnev oli näha, kuidas kasvavad viljad, mida iga päev poest osta saad, kuid kunagi pole oma loomulikus kasvukeskkonnas näinud. Jube suured ja võimsad mangopuud, paksult magusaid vilju täis. Ja india pähkel, mis kasvab jube hea magusalt lõhnava puu otsas, millel tumeroosad õied. Ja maapähel ongi maa sees kasvav pähkel, nagu kartul. Ja baobabi viljad,


millest tehakse mahla või kisselli. Ja palmimahl, mida võivad ainult teatud mehed pudelitega korjamas käia. Meie kasemahla moodi, sihukese mõnusa hapuka maitsega, millest paari päeva möödudes saab joovastav palmivein.

Enamik metsloomadest on kolonialistid ja kohalikud maha nottinud. Aga kalavarud on suured. Ja ma leidsin enda meelest sealt maailma kõige täiuslikuma kala - butterfish e. võikala. No kas ei ole ebaõiglane, et neil seal suur lihav valge lihaga kala, kus ainult üks luu st. selgroog sees? Ja muidugi see võikala ilme, suured esihambad nagu irvitaks su üle. Mu meelest parim kooslus - sisu ja välimus.
Ma käisin kalal ka ja sain ainult võikala. No proffide asi nehh :) No eks kaladel oli ka huvi mu õnge otsa komistada, kuna ma oma suures lahkuses pakkusin neile meie hotelli suurepärast (jutumärkides) hommikueinet :P You give some, you take some! Mmmmh, grillitud võikala benachini riisiga otse rannal, pole midagi paremat!

Kusjuures läbisin ka kohaliku kokakursuse, mille andis legendaarne Neil Armstrong (ei, siiski mitte see, kes kuul käis :). Üks hea sõber, kes kahjuks oma noort elu kohapeal vahel natuke liialt põletab, kuid kelle kokakunst oli muljetavaldav. Nii, et need lähedalseisjad, kes tahaksid Aafrika kööki maitsta, võivad mulle vastavaid vihjeid teha :) ehk võtangi ühel päeval ette ja valmistan mõne roa. Ja no ega siis pääse sellestki, et kõik ühest ja samast potist käega sööma peavad. Aafrikas muud moodi ei saagi. No restoranis muidugi saab, aga kui külas oled, siis nii käib. Alguses on jube kummaline, sama nagu esimest korda pulkadega süüa, kuid mingi aja pärast tundub selline viis täiesti loomulik. Kohalike jaoks on söömine lihtsalt kõhu täitmine. Ei ole sellist õhtumaale omast hedonistlikku õhtusöögi nautlemist ja tundide viisi jutustamist. Toit lauale, kõht kiiresti täis ja muid toimetusi tegema!

Head sõbrad jäid Aafrikasse. Ja muidugi sai lubatud, et lähen tagasi. Ja seal olles olin ma selles 100% kindel ka. Nüüd muidugi ei tea, kuidas tegelikkuses asjad laabuvad ja kas just Gambiasse tee tagasi viib. Aafrika mandrile kindlasti kui tervist on. Aga sõbrad endiselt helistavad ja kirjutavad. Internet on ka sinna jõudnud.


Kui juba kodus tagasi olin, küsis üks hea sõber, et kuidas siis Gambias mehed ka olid, endal salapärane ilme... See oli tingitud mingist meesteajakirjas ilmunud artiklist, kuidas Gambia on üks põhilisi naiste seksiturismi sihtkohti. Võibolla on selles tõtt ka, aga keegi siiski vägisi oma teenuseid pakkuma ei tulnud ning ihu oma väärtuste tutvustamiseks ei paljastanud (nagu seda siin Brxl-s võib teatud tänavanurkadel näha). Gambias on topless päevitamine keelatud (tegemist on siiski islamimaaga). Seda nõmedam oli vaadata reegleid eiravaid 70 a vanamutte, kes mustadel poistel oma lõtvu tisse päikesekreemiga määrida palusid. Võibolla kui ma ise 70 aastane olen, siis vaatan sellele teisiti, kuid millegipärast ma julgen/tahan/loodan selles kahelda.


Ühesõnaga vahva reis oli! Ja eriti sooja tundega mõtlen ma oma Mama-Aafrikale, kes oli maailma parim reisikaaslane! Kõik need õhtused kohalikud kabareeetendused, mida sai privaatloožist jälgitud, öised reggae-peod, kohalikud restoranikülastused, tropical fruit kokteilid, röstitud maapähklid, mis kaval ahv kinnisurutud peost varastas, veest välja hüppavad delfiinid laeva kõrval, mille kaptenil on vaja keset sõitu Allahi poole kummardada, mustad imearmsad lapsed oma koduõuel ennast unustavalt palli tagumas, koerad, kes kõik kui ühe vitsaga löödud, ja kes unistavad valgest omanikust (isegi koerad pole värvipimedad), õhtud djembe seltsis baobabi terrassil, Jakobi keset Aafrikat omandatud saksa keel ja Armsi kodused spetsialiteedid!

Päikest!

kolmapäev, 9. aprill 2008

Täitmata lubadused

No muidugi ei ole ma end kokku võtnud, nagu eelmisel korral lubasin ja oma tegemistest sel aastal üldse kirjutanud. Issand, meil ju juba aprill!!! Kehvasti on selle tahtejõuga. Jääb üle loota, et ehk vanusega tuleb teist juurde. Kuigi seda siia kirjutades tean juba ette, et see vist siiski nii ei tööta. Vanusega võib targemaks muutuda ja targutavamaks ja kortsud võivad suunurkades süveneda, aga sellist teooriat tahtejõu kohta siiski vist ei ole.

Mis siis ikka. Eks ma teen nagu alati ja annan endast parima. Kuigi vahel see parim ei ole nagu üldse mitte isegi keskpärane või rahuldav. Õnneks on vanusega tulnud ka oskus endaga kõigest hoolimata rahul olla. Kasvõi pisikeste asjade üle uhkust tunda. Mis sest, et maailm muutmata jääb ja tähed taevast alla toomata.

Tegelikult ma annan jälle kohe seepeale ühe uue lubaduse - et kirjutan oma elu esimesest Aafrika seiklusest ja kindlasti pikemalt. Piltidega! Loodan, et seekord ei pea taas paari kuu pärast endale tuhka pähe riputama :)

Luban olla homme parem kui täna!

reede, 21. detsember 2007

Jõnkadi, jõnkadi Belgia moodi..

Ma tean, et ma ei ole olnud hoolas ja kirjutanud korralikult oma tegemistest. Juba on etteheiteidki tehtud. Aga uuel aastal luban korralikuks hakata!

Lihtsalt jube kiire on olnud... Vahepeal sai töö kinnisideeks ja üks kole suur maja peaaegu nagu koduks! Aga nüüd on kõik läbi, asjad aetud, jutud peetud ja jõulud võivad tulla. Ja seekord tulevad jõulud Bruxelles. Mitte õnneks üksi pimedas toas nutta tihkudes, vaid ikka minu oma inimeste seltsis. Ja kuusk on mul uhke! Nagu mu üks Iiri sõber mainis, ei ole ta sellist suurt kuuske enne näinud. Aga siis koos otsustasime, et Grand Place´l on ikka tiba suurem. Ja kuningalossi ees ka vist natsa, aga õige natuke!

Kuidas siis need jõulud Belgia moodi tulevad? No sülti ei saa, sest selle unustas ema külmkappi kodus, aga seeeest on hulgim hapukapsast. See jääb nüüd ilmselt küll sutsu kuivemapoolseks, sest suurem osa vedelikust jooksis kohvrisse isa pesu ja sokkide vahele. Aga pole hullu! Muidugi hulgim verivorsti. Ja pohlamoosi ning kõrvitsasalatit. Mmmm... Aga muidugi see on vaid esimesel õhtul, 24ndal. Päris jõulupühal on juba kõik Belgia moodi. Jänesepraad kirsiõlle marinaadis. Foie gras viigimarjamoosiga. Speculoosi-mascarpone tort. Kõik à la Julique. Ohh, ja siis uuel aastal peab kohe uued lubadused andma peale sellist söömapidu. Tervislikud eluviisid, trenn! Mu uue aasta lubaduste nimekiri juba võtab jumet!

Ilusaid jõule!

teisipäev, 6. november 2007

Ooo good old Èire, mu vana arm!

Sai taas Iirimaal käidud... ja tükike südant jälle sinna jäetud. Ma ei saa sellest kohast ei üle ega ümber. Teised inimesed käivad ikka reisimas seal, kus nad ei ole enne käinud, aga mina tahan ikka tagasi sinna, kus vanad head tuttavad paigad ja omad inimesed. Niikui lennukist maha sain, tuli soe tunne südamesse. Natuke vihmane Dublin, nalja viskavad vanamehed bussijaamas ja tuttav kesklinn Trinity kolledži, St Stephens Green pargi ja Liffey jõega. Põhja pool ikka armsalt räämas ja lõunakallas ülesvuntsitult väikekodanlik. Ja muidugi Cork ja tema künklikkus, mis annab eriti tunda kui õhtul pubist koju hakkad minema, muidugi vaid selle pärast, et tee siis ülesmäge läheb :P Ja Kerry mäed ja metsik merekallas, väikesed paksud lambud ja rohelised aasad, mis on nii ererohelised, et silmadel hakkab valus. Ohh, ma ei suuda ära oodata, kui jälle omale vanale heale Iirimaale tagasi saan!

esmaspäev, 10. september 2007

Sport on minu sõber!

No näed siis, sport on siiski rohkemat kui kunagi ütles minu kallis sõber (quote starts) "sport on haigused, vigastused, surm..." (quote ends). No ega ma ei olegi ju kunagi spordivastane olnud...olen ju muuhulgas käinud tennise, kergejõustiku, aeroobika, nabatantsu, bodypumpi, pilatese, step, ujumise, vehklemis ja jumal teab mis trennis, aga nagu sellest loetelust selgub, ei ole püsivusega minu puhul eriti liialdatud :) Aga näe, vana hobune leiab ka tera or smth- olen juba üle kuu käinud ilusasti trennis ja ma ei näe ikka veel väsimuse märke. No see peab olema midagi erilist, kui pühapäeval minnakse peale laupäevast soolaleivapidu, mis lõppes u 5 hommikul, ilusti trenni ja ujutakse peale seda veel pool tundi. No kindlasti on oma roll ka sellel, et spordiklubi on 7 minuti jalatee kaugusel kodust, puhtad rätikud ulatab naeratav töötaja Sulle klubisse sisenedes kätte, kui soovid miskit jahutavat ja kosutavat, võtad külmikust tasuta smuuti, on olemas saun (ma keeldun seda Soome saunaks kutsumaks), mis enamus ajast on tühi, hammam, jacuzzi, imetore pilatese treener, kes võib 45 min rääkida personaalselt mulle mu selja olukorrast, koduse aksendiga Iiri treener, kes tegi mulle sobiva personaalkava.... Lausa patt on mitte 3-4 korda nädalas sellist erilist tunnet kogeda. Hehe, muidugi ei ole kogu see luksus tasuta, aga ma arvan, et ehk siin peitub lisamotivaator....esimese aasta oled klubiga seotud ja liikmelisust ei saa enne aasta möödumist lõpetada. Päris kaval nipp! Ja muidugi see magus väsimus, mis peale trenni vargsi ligi hiilib, tunne lihastes, et rasv põleb, see kui enam levelil 8 ei ole üldse raske trenažöörida ja keerad vunki juurde, kui tavapäraste poolkiilanevate ja vanade ärimeeste hulka satub noor ja tugev mees, kes trenni veel isuäratavamaks muudab! Hmmm, peab vist trenniasjad homme taas kaasa võtma...

reede, 10. august 2007

P.P.S.

Rahva tungival soovin muutsin oma armastusega tehtud lilla-roosa blogi taas selleks bloggeri vabriku omaks. Näete, kui mõjutatavaks ma muutunud olen!