Musta mere ahvatlused

Heihoooo, kallid sõbrad, mina taas siinpool, Türgi avaruste keskelt, levhitan teile!!! Ja saadan muidugi soojad tervitused, sest kuuldavasti on kodumaal juba sügise-hõngu tunda! Meil siin on endiselt suvi ja kuna ma lõpuks ometi otsustasin Ankarast põgeneda ja eelmisel nädalavahetusel end Musta mere kallastelt leidsin, siis on kuidagi eriti suvine see olemine!

[vaated Amasrale]

[vaade minu pansionaaditoa aknast] Amasra on tõeline paradiis, vähemalt end hulluks töötanud kontorirotile, kes tunneb end kui tühjaks pigistatud sidrun. Kui ma reedel lõpuks pea padjale sain, mõtlesin, et ohhh, ilmselt siis on ees selline rahulik nädalavahetus, aga võta näpust. Laupäeva hommikul oli kohe selline tunne, et peab kusagile minema! Mõeldud-tehtud! Ajasin saatkonna bussile tuurid sisse ja asusin Musta mere poole (põhja siis) teele. Peale 300 km sõitu, kus mu ainsaks kaaslaseks olid Prantsuse shanssoonid (mu muusikakogu koosneb hetkel 3 plaadist Prantsuse vana-kooli muusikast, à la Piaf, Serge Gainsbouroug, Brassens etc), jõudsin mägisele ja metsalisele maastikule. Ning kui lõpuks künka tagant paistis suur sinine meri, oli mu õnn lause meeletu! Nii hea tunne oli taas mere ääres olla. See suur mere igatsus tuleb ikka väga peale kui kaua aega pole mere ääres käinud (ja 3 nädalast Ankarast oli küllalt, et see tekiks).

Igatahes oli mu rõõm piiritu ja mööda mäe külge alla vonklev rada, mille jooksul pidin korraga nii ilusat vaadet kui teisi vastutulevaid autosid jälgima, oli üsna suur väljakutse :)

Amasras oli kohe eriline õhk, mereõhk, kuum, ootust täis. Esimese asjana parkisin bussi ära ja leidsin u 2 minutiga endale ühe Türgi perekonna poolt peetud pansionis merevaatega toa.
Esimene türgi keele õppetükk: ilusad eestikeelsed naisenimed Aile ja Anne tähistavad türgi keeles väga olulisi sõnu. Anne on ema ja Aile on perekond.
Ulualune leitud, asutasin end järgmisele missioonile: päevitusriideid ja rätikut ostma. Esimese suvalise poe juures haarasin ühed vähegi sobivad hilbud ja ma olin valmis. Randaaaaaa! Oehh, päike, liiv, karjuvad türgi lapsed ja soe merevesi, mida hing veel tahta oskaks!

Kui vees u tunnijagu ligunetud ja päike hakkas juba loojuma, läksin uurima, mis sellel linnal veel varuks. Tuleb välja, et tegu on väga vana kunagise Kreeka linnaga, seda on mainitud isegi Homerose eeposes. Linn on oma nime saanud Amastrise nimelise naise järgi, kes oli Dionysiuse naine. Linn oli kunagi väga oluline sadam ja eriti tuntud pukspuu poolest, mida siit eksporditi. Kuna linn asub mäe külgedel, avanevad mitmelt poolt imelilusad vaated. Istusin ühes eriti ilusa vaatega kohvikus ja jõin ühe türgi tee, mis on saanud siin  minu suureks lemmikuks :)

[Amasra Rooma impeeriumi aegne värav]

[türgi tee] Õhtu veetsin linna kõige kuulsamas ja vanemas ja paremas restoranis Canli Balik (balik ehk balõk nagu siinsed hääldavad tähendab türgi keeles kala). Siinne kohalik spetsiaalne salat viis keele alla, lisaks pakuti imevärskeid praetud anšooviseid ja ühte natuke suuremat kala, mis meenutas meie räime. Ühesõnaga selle hõrgu õhtusöögi staariks oli praetud räim :) Aga küll maitses hästi!!!!

Õhtusöögilt koju minnes avastasin, et pansionaati pidavad perenaised ja enamik külalistest olid asunud juttu puhuma maja ees olevale aiaplatsile. Kutsusid mu kohe endi sekka, pakkusid muidugi türgi teed (sest ühe tee jaoks on alati aega/ruumi/tahtmist) ja siis püüdsime suhelda. Kõik olid äärmiselt meeldivad, aga inglise keelt ei rääkinud nendest keegi. Üks naine, kes on türgi keele õpetaja Istanbulis siiski midagi mõikas ja nii me tervelt mitu tundi suhtlesimegi, käte, jalgade, minu kahe türgikeelse sõna ja selle naise kolme inglise keelse sõna kaudu. Oli tore! Ja kui ma vahepeal istusin täielikus teadmatuses, mida nad omavahel räägivad, salamisi lootes, et vast mõnest sõnast saan aru... siis ei, mitte ühestki sõnast nende jutus aru ei saanud ja kontekstist ka mitte :) Vott sulle türgikeele oskust. Ja see muidugi kinnitas tõsiasja, et türgi keelega peab tõepoolest tegelema hakkama.

[suvitaja ja veel üks türgi tee] Järgmine päev muidugi leidis mind taas mererannast, mõnus hommikusöök ilusa vaatega kohvikus, veel natuke päikest, türgi teed... ja õhtul sõitsin puhanuna Ankara suunas tagasi. Olin tõesti kaks päeva paradiisis! Ja imelik on see, et ega seda Musta mere kanti siin keegi ei kiida, kõik ikka rõhutavad, et vahemeri on ilus... aga mu meelest polnud sellel Mustal merel küll midagi viga!

[vaade Eymiri järvele] Vahepõikena veel niipalju, et vahepeal sain uudistada ka natuke Ankara ümbrust  ja käisin Eymiri järve ääres. Järv on kohe linna juures ja suur meelispaik peredele ja armastajatele, et niisama jalutada, piknikut pidada või laenutatud jalgrattaga ümber järve sõita. Järve ümber on 11 km ring.

[piknikkupidavad türklased] Ma läksin sinna, et viia türklasteni kepikõndi. Türklased muidugi vaatasid silmad punnis, et mida too hull teeb, aga ringi ma järvele koos keppidega peale tegin ja pärast järgmine päev olid lihased isegi valusad. Ja muidugi vahepeal suure spordi keskel nägin ma nii ilusat välikohvikut järve ääres, nii et lihtsalt pidin maha istuma ja ühe peatuse tegema. Minu ette keskis nagu iseenesest klaas õlut ning kalmaarirõngad (mis on siin eriti maitsvad, sidrunimahlaga) ja kuna ma ei osanud türgi keeles öelda, et ei, ma enam ei soovi, kerkis veel üks klaas õlut... Nii palju siis sportlikest ja tervislikest eluviisidest! :)

Ja vahepeal nägin ma teel nii armast kilpkonna, kes vaikselt üle tee läks.

[majad ja kilbu] Me saime suurteks sõpradeks, sest ma valvasin, et ükski auto talle peale ei sõidaks kui ta üle tee läheb ja vastutasuks tegin paar pilti, eriti äge see, kus väike kilbu üle tee kõnnib ja taamal on Ankara pilvelõhkujad. Olge te seal tublid ja sportlikud ja nautige neljapäeva, mis on türklaste suur püha (plaan oli see jutt saata teile juba eelmisel neljap, aga kahjuks nett tõrkus ja nüüd saate tervitused kätte alles nüüd)! 30.augustil 1922 peeti maha Dumlupinari lahing, mis lõpetas Türgi iseseisvussõja. Ja muidugi kõikides Türgi kodudes on väljas täna elust suuremad türgi lipud ja nende rahva isa Atatürki portreed. Panen ühe siia lõppu ka. Need silmad on nii sinised, sinised... :)