julique: "Talverõõmud" Türgis

Kallid sõbrad ja sugulased ja muidugi veebipäevik - ma tean, olen olnud lohe ja pikka aega kirjutamise rõõmsat tööd mitte ette võtnud... Mina ei tea, kuhu see aeg kaob. Küll on vaja töötada, ringi sebida, nädalavahetuseti kusagil kooserdada või kl kolmeni pärastlõunal magada, korraga neli leiba küpsetada, pidusid korraldada, pidudel käia, külalisi kostitada, restoranis hängida ja shopata ja mida kõike muud. Aga blogikirjutamiseni jõuan alles nüüd. Aga ikkagi lõpuks jõuan ja enne seda kui peab kevadisemad pealkirjad oma postitustele panema :)

Miks mu pealkirjas talverõõmud jutumärkides on, peangi nüüd ilmselt Teile selgitama. Nimelt on siin Ankaras sel aastal mingi eriline talv, mida tavaline eestlane peaks ilmselt kevadeks või isegi natuke kehvapoolseks suveks. Ja lund olen siin näinud täpselt kaks korda, ükskord 12.detsembril ja seda vaid mõneks tunniks kui viibisime Rootsi saadiku residentsis, et harjutada St. Lucia laule ja teinekord jaanuaris kui olin just kodumaalt tagasi Türki jõudnud. See lumi kestis umbes kaks ja pool päeva. Ühesõnaga, ma olen olnud õnnega koos, et minu esimesel lähetusaastal on Ankaras eriti pehme talv. Ja kõik kauemolnud räägivad õudusega eelmisest talvest kui lumi kestis novembrist aprillini ja miinuskaardid ulatusid lausa pea kolmekümne kanti. Nojah, eestimaalane kehitab seepeale õlgu ja ütleb, et selline see talv ju ongi. Türklased ja siinelavad võõramaalased, kes enamjaolt on pärit Eestiga erinevast kliimavöötmest, olid aga üsna kimpus ja mitu kuud ei suutnud nad lumiste tänavate ega lumetuiskudega harjuda. Ja liiklusummikud on siin ikka vägevad! Isegi siis kui lund ei ole. Mõnikord võid keset laupäeva suvalisel ajal ummikus istuda, ise aru saamata kust kõik need autod tulevad ja kuhu lähevad. Ja lumega on muidugi kõik nii umbes, et mina, kes ma tavaliselt autoga töölt koju umbes 10 minutiga sõidan, pidin selleks jaanuaris sellel ühel õnnetul päeval, mil ma autoga kontorisse tulin, selleks poolteist tundi kulutama.

/Minu esimene lumi Türgis Rootsi residentsi akna taga/

Aga nüüd sellest, mida ma siin vahepeal teinud siis olen. Enne jõule käisid meil siin külas Lotte tegijad. Näitasime Lotte ja kuukivi saladuse filmi siin EL delegatsiooni poolt korraldatud filmifestivalil. Lotte film sai Türgi laste poolt väga sooja vastuvõtu osaliseks ja seda filmi käis festivalil vaatamas kõige enam vaatajaid. Pärast korraldasime ka saatkonnaga väikese jõuluvastuvõtu Istanbulis kohalikele eestlastele.

/Lotte tegijate Heiki Ernitsa ja Janno Põldmaga, kes on lisaks andekusele ka äärmiselt armsad inimesed/

Siis võtsin osa Rootsi saatkonna poolt korraldatud St. Lucia üritustest, kus paar kuud varem organiseeriti laulukoor ja käidi koos laulmas, et siis kahel õhtul saadiku residentsis külalistele esineda. Teate ju ikka seda Rootsi traditsiooni, kus süütu noor tütarlaps käib küünlad peas ringi ja viib valgust talve kõige pimedamal päeval, 13.detsembril.

/Lucia päeva pidustused, väikesed ja suured lauljad/

Oli päris vahva ettevõtmine, eriti muidugi mudilaskoori tõttu, mis oli sel korral eriti suur. Kõik need särasilmsed ja natuke krutskeid täis lapsed, keda lauluõpetaja püüdis laulma panna ja natuke distsiplineerida. Ja lõpukontserdil imearmsad Luciad, tähepoisid ja piparkoogimehikesed. Ja ka suurtel oli nalja nabani, eriti siis kui koori mehed end kostüümidesse seadsid. Ma ei liialda kui ütlen, et need nägid üsna ku klux klani tavariietuse moodi välja. Ja laulda oli ka jälle tore. Just mõtlesin, et peaks end kuidagi 2014.aasta laulupeole möllima..ei tea muidugi, kust seda koori välja võluda. Kõige lähem on vist Saksamaal, aga sinna on raske siit Türgist liiga tihti kooriproovi sõita :) Igatahes püüan järgmisel aastal taas aega leida ja laulma minna.

Ja siis pärast seda varsti ju sõitsingi juba Eestimaale, et jõule tähistada. Pean siinkohal kohe vabandama nende sõprade ja sugulaste ees, keda seekord polnud mahti trehvata. Uskuge mind, mul ei ole kunagi nii kiireid jõulupühasid veel olnud, ei mingit mõnulast logelemist kuuse ees, telekast jõuluprogrammi vaatamist ja pähklite puremist. Järgmine kord ehk peaks end siia Türki jõule pidama seadma ja kõik hoopis siiapoole külla kutsuma! Saaks vast rahulikumalt :)

Ja siis uue aasta esimesed päevad tõid siia Türgimaale kalli külalise Ülly, keda me siis hea ja paremaga kostitada püüdsime. Ja muidugi käis selle juurde ka väike shoppamine, uhke Teppanyaki a la Turka restorani väisamine (kus sööki tehakse sinu ees pannil) ja Ankara suurima mošee - Kocatepe külastamine.

/Kallis sõber Ülly mul Ankaras külas. Sedaviisi võetakse siin külalisi vastu :)/

Kuigi see ei ole just eriti vana mošee (plaanid seda mošeed ehitada tehti juba 1944. aastal, kuid see valmis alles 1987.a), on see siiski üsna muljetavaldav. Kuigi algselt võitis arhitektuurikonkursi väga moderne ja äge plaan arhitektilt Vedat Dalokay´lt, siis hakkasid konservatiivsed moslemid selle vastu võitlema ja siis otsustati ehitada hoopis klassikalisem hoone neo-klassikalise Ottomani arhitektuuri stiilis. Arhitekt Vedat Dalokay tegi aga türklastele ninanipsu ja ehitas hoopis samasuguste plaanide järgi mošee Pakistani, mis on üks suuremaid mošeesid maailmas ja mida tuuakse tihti esile kui ühte islamiarhitektuuri pärlit. Faisali mošee asub Islamabadis ja on beduiinitelgi kujuline. Ankara, linn, mis ei ole kunagi ja ilmselt ka ei saa ka kunagi olema arhitektuuri ehitistelt ei maailmas ega Türgis esirinnas, kaotas taas ja ehitas huvitava mošee asemel sellise klassikalise ja natuke igava. Aga hetkeks võtab ikka ka seegi sõnatuks, sest kuppel on kõrge ja mustrid laes ja seintel imelised. Lisaks saime me teada ka selle, mis aegu näitab seinal asuv elektrooniline kell. Muidugi viis palvetamiskorda ja siis esimene aeg on see, millal võid veel miskit suhu pista, kui ramazani pead (see on siis u kell 4 öösel).

/Pildil Faisal mošee Pakistanis/

Ja tegelikkuses pean siiski tunnistama, et ka talverõõme olen saanud siin Türgis nautida. Seda küll Ankarast kahe ja poole tunni tee kaugusel Dorulkaya mäel, kus lund oli nabani. Tõesti, valge lumevaip ja suured kuusemetsad andsid mõnusa hingerahu. Ja aitasid selle aasta mäesuusahooaja sisse õnnistada. Türgi mäed ei ole üldsegi nii halvad, no alpid just ei ole, aga suusatada ja lauatada aitab küll. Isegi üks must nõlv oli, kust ma teosammul alla tulin. Hinnad on aga ka Türgis mägedes üsna krõbedad, nii et pidin lausa paar hetke mõtlema, kas 15 eurone hõõgvein on seda ikka väärt...hehh, muidugi oli :P

/Dorulkaya ja Kartalkaya nõlvad Bolus/

Aga muidu elame siin juba suures kevades: päike paistab, väljas on 15-18 kraadi sooja, linnud laulavad ja rohi rohetab. Ja teate kui hea on kingaga kuival tänaval käia ja nii pea terve talve! Paar nädalat tagasi käisime seda kevadet lausa vahemere ääres Bodrumi linnakeses nautimas. See oli eriti sulnis! Vaikne ja hetkel veel turistidest tühi kuurortlinn, sillerdav meri, soe kevadõhk, imeline Püha Peetri linnus, kunagise ühe seitsmest maailmaimest - Mausoluse hauakambri varemed, ringijalutavad paabulinnud ja kaamelid...ohh, see oli tõeline puhkus! Ja peaeagu ei ühtegi turisti!

/Vaated Bodrumile ja jahisadamale/

Ja homme on meil siin saatkonnaga taas vastuvõtt - Eesti Vabariigi 95. aastapäev. Peame seda Ankara vanimas linnaosas Uluses ühes muuseumis nimega Çengelhan Rahmi M. Koç. See on tehnoloogia muuseum ja siin on nii põlluharimise masinaid kui ka Türgi vaipade kollektsioon, apteegikraami ja muidugi Mustafa Kemal Atatürki teemaline väljapanek.

/Rahmi Kotši muuseum seestvaates/

Aga muuseum ise on väga ilus ja moodne ning seal asuv restoran ka hea. Suupisteid käisime ka igaks juhuks degusteerimas - tundusid head. Ja need neli musta leiba olidki suupistete jaoks, et ikka oleks Eesti hõngu ka asjal juures. Lisaks Vana Tallinn ja Viru Valge. Vast saame siin Eestimaa hõngu ka sellega kätte!